pühapäev, 24. juuni 2018

Au revoir, Šveits!

Viimane päev Šveitsis



Kätte ongi juba jõudnud minu viimased tunnid Šveitsis, riik, millest ma veel poolteist aastat tagasi ei teadnud eriti midagi, kuid nüüdseks on minu hinge süüvinud. Homme, 25.juuni hommikul kell 7:05 lahkub minu rong Genfist Zürichi poole, kust ma lähen lennuki peale, millega sõidan YES seminarile Berliini. Tegelikult ei tohiks ma üldse täna blogi kirjutada, sest hetkel on kell kolm päeval ja ma pole veel kohvritki hakanud pakkima, aga andsin teile lubaduse, et kirjutan veel just enne ärasõitu ning seda lubadust on mul kavatsus ka hoida. Räägin oma enesetundest lahkumise osas. Tunded on vastastikused, minu elu siin on muutunud nii tavaliseks, et selline tunne on, nagu läheksin reisile Eestisse ja naasen nädala pärast tagasi. Ainuke vihje, mis viitab sellele, et ma ei tule siia enam sellisel kujul tagasi, on see, et viimasel ajal on mu vahetusema mind paljudele inimestele külla viinud, et saaksin "head aega" neile öelda. Ma olen nüüd "head aega" ütlemise meister, sest ma olen seda juba üle 50 korra harrastanud.
Kuigi ma ei taha väga klišeelikult kirjutada stiilis a la "Mul on selline tunne, nagu oleksin alles eile siia jõudnud..." siis pean ikkagi tunnistama, et aeg on lennanud erakordselt kiiresti ning ühtäkki on 24.aprillist juba 24.juuni saanud. Alles see ju oli, kui YFU mind siia tundmatusse lompi heitis ning nüüd, kui ma olen just ennast mõnusalt sisse elanud, tirivad nad mu siit lombist jõuga välja. Üsna provokatiivne organisatsioon, peaks mainima!:)
Teisest küljest vaadatuna on mul hea meel Eestisse naasmise üle loogiliste põhjuste nagu perekonna ja sõprade jällenägemise pärast. Kindlasti ka hindade pärast. Ainuüksi juunikuuga olen ma rohkem raha kulutanud, kui Eestis poole aastaga.

Vahetusaasta on imeline kogemus, aga sellel on põhjus, miks see kestab vaid aasta. 12 kuud on täpselt piisav, et vahetusõpilane elaks võõra maa kultuuri ja elukommetesse sisse, aga samas ei harjuks liiga nendega ära, et elu tavaliseks ja üksluiseks muutuks. Kindlasti on mul veel paljud peidetud kohad ja kombed Šveitsis avastamata ning seepärast on mul hea tulevikus veel tagasi tulla. Kunagi vist juba kirjutasin sellest, aga YFU ülesanne ei ole Eesti talupoisist teha Šveitsi pankurit, vaid avardada noorte maailmapilti erinevate riikide ja kultuuride suhtes. Tänu Šveitsis veedetud ajale olen tegelikult Eesti kohta tundma õppinud palju rohkem asju, kui ma ise seal elades tähele panin.

Mis mulle siis Šveitsist meelde ja südamesse jäi? Iga riik on unikaalne, aga Šveits on unikaalne paljudes valdkondades. Võib öelda, et Šveitsi territooriumil on 26 erinevat riiki oma kantonite arvu pärast, mis on kõik suveräänsed ja võtavad ise vastu kantonisiseseid otsuseid. Lisaks valitseb Šveitsis täielik otsedemokraatia ning rahval on sõna iga teema juures. Näiteks kuu aega tagasi toimus rahvahääletus Valais kantonis selle üle, kas võõrustada 2026. aasta olümpiamänge Sioni linnas või mitte. Enamus hääli läks "ei" kasuks ja olümpiamängud seal linnas ei toimu. Selline on jõud rahva sõnal Šveitsis. Poliitikast veel rääkides, siis Šveitsis vahetub president iga aasta tagant ning presidendi ametikohale saavad need 7 inimest, kes on Föderaalses volikogus(Conseil Federal). Siis, kui ühe jaoks saab presidendiks olemise aeg läbi, tuleb järjekorras asemele teine. Võib juhtuda, et eelmise aasta president Doris Leuthard saab 7 aasta pärast uuesti riigipeaks. Üsna segane süsteem, aga nagu näha, töötab kenasti selle riigi jaoks. Šveitslastest rääkides, siis kui keegi on vaadanud MM-il Šveitsi jalgpallimatše, on kindlasti tähele pannud, kui mitmekesine on nende koondis. Nende seas on umbes 5-6 šveitsisakslast, keda on Šveitsis kõige rohkem ning seejärel 2 albaanlast, 2 bosnialast, mõned veel Balkani riikidest, paar tükki aafrika juurtega, üks itaallane, üks portugallane ja üks hispaanlane. Paras rahvuste kompott! Sellist rahvust, nagu šveitslane, pole olemas. Šveitslaseks loetakse nii sakslasi, prantslasi, itaallasi, portugallasi, albaanlasi, türklasi, ühesõnaga kõiki, kellel on olemas Šveitsi kodakondsus.
Piisaks, kui mul oleks Šveitsi kodakondsus ja oleks ka minagi šveitslane.
Olgugi, et erinevaid inimesi on tänaval väga palju, on riik turvaline ja mina pole oma silmaga ühtki konflikti rahvuste vahel veel näinud. Samas kõrval asuvas Prantsusmaal on vägivallaaktid iganädalased.

Enamikele inimestele seostub Šveits Alpidega ning ma ei saa Šveitsist rääkides rääkimata jätta nendest kaunitest mägedest, mis paistavad alati silmapiirilt ükskõik kus kohas ma ka oleksin. Ausalt öeldes tekkis lõpuks väike tüdimus neist, sest nad ei jätnud mind rahule, nad olid alati mu silme ees olemas. Aga samas olen ma kindel, et Eestis, kui ma sellele armetule Munamäe künkale jälle satun, tekib võrdlusmomendi tõttu igatsus Šveitsi mägede üle. Mul on tegelikult üsna kahju Munamäe üle, sest igakord, kui ma olen pidanud vastama Eesti kõige kõrgema mäe küsimuse peale, olen ma vastuseks saanud naerupahvaka šveitslastelt.

Viimast korda saan ma blogis rääkida oma Šveitsi tegemistest. Viimane postitus oli 8.mail, ehk siis erinevaid teemasid on palju, millest rääkida, aga kahjuks pean ma täna tegema lühikese kokkuvõtte, sest kell on pool kuus õhtul ja ma pole ikka veel hakanud kohvrit pakkima. Tahaks veel õhtul sauna minna.
Niisiis alustan. Mai lõpus käisin lõpuks ära Zermattis, mis on Šveitsi põhiline vaatamisväärsus. Tegemist on ühe mägilinnaga, kus korteri üür maksab miljoneid ning mis on paksult täis aasia turiste. Minu ühe vahetusema onul on Zermatti lähedal mägimaja ja seal me veetsime terve nädalavahetuse. Mägimaja asukoht oli imeline, ühtki inimhinge polnud kilomeetrite raadiuses, ainult mägikitsed jooksid silmapiiril. Sellist elamust ei saa mitte miski üle lüüa!
Järgnevad pildid (seekord minu omad). Vabandan veidi halvema pildikvaliteedi eest.
                                     

                                                                     Meie mägimaja

                                         Vot niimoodi valmistatakse õiget juustu raclette´i








Kohe pärast Zermattit tuli meile külla mu ema. Enne vahetusaastat rääkis YFU, et perekonna küllatulek võib olla natuke piinlik, aga minu puhul see nii õnneks ei olnud. Vahetusemad ja pärisema said omavahel hästi läbi ning varsti tuleb mu vahetuspere ilmselt ka Eestisse külla.
Näitasin emale paljusid kenasid kohti Šveitsis ja veetsime ühe toreda nädalavahetuse.

                                                                       Lausanne




Samuti mai lõpus sain lõpuks näha oma silmadega üht kõrgetasemelist tenniseturniiri finaali, kus vastamisi läksid üks ungarlane ja sakslane. Ungarlane võitis 6:2 6:2, kuigi mäng kestis vaid tund aega, oli emotsioon ehe ja vägev koha pealt vaadates!


Juuni keskel toimus mul viimane YFU üritus PRO, mis valmistas vahetusõpilased ette vahetusriigist lahkumiseks ja kus kõik vahetusõpilased üle maailma said üksteisele "nägemist" öelda. Kahjuks mulle valmistas see kahepäevane seminar pettumuse, sest midagi uut ma nendes grupivestlustes teada ei saanud ja ka õhtune programm oleks võinud vähe sisukam olla. Põhimõtteliselt tehti karaoket, ainult, et keegi ei laulnud. Ainuke tore pool sellest seminarist oli see, et sain teiste vahetusõpilastega korralikult muliseda.

Koolist  ka natuke. Juunikuu jooksul pidin ma tegema eksameid, nagu kõik teised õpilased. Mul oli 6 erinevat eksamit ning kuigi hinded mul siin ei lugenud, üritasin ikka endast parimat anda kõikide tööde puhul ning direktori sõnul läks mul täitsa hästi, kuigi ta mulle töid veel tagasi anda ei saanud.
Kõige suurimaks ettevõtmiseks oli mul aga 14 leheküljeline ettekanne Eesti ajaloost aastast 1918 tänapäevani, mida ma kirjutasin kokku umbes 10 tundi ning mida ma esitasin 45 minutit oma ajalooklassile. Pärast ettekande lõppu olin ma esimest korda rahul oma prantsuse keele tasemega, sest tuletame meelde, augustis suutsin ma öelda paar lauset prantsuse keeles. See näitab, kui hästi suudab inimene ära õppida ühe keele, kui ta selles keskkonnas elab ja kui tal selle jaoks tahet on.  See on teine kuldne, positiivne põhjus vahetusaastale minemiseks, sest kohaliku keele äraõppimine on peaaegu garantii vahetusõpilase jaoks, kui ta on sellest huvitatud.

Juuni jooksul käisin veel Fribourgis tuttavatel külas ja paar päeva hiljem Baselis ühe YFU vabatahtlikust sõbraga. Veel mõned pildid Šveitsist:




                                                                           Basel



                                                                   Baseli loomaaed




Ja nii ongi minu Šveitsi seiklused läbi saamas, homme ootab mind ees veel viimane rongisõit Zürichisse ja seejärel lennusõit Berliini YES seminarile, mis oma nimevääriliselt on tõepoolest kõige oodatum ja pompöössem YFU üritus, kus saavad kokku kõik 500-600 Euroopast Euroopasse läinud vahetusõpilased + 100 vabatahtlikku. YES-i lõpp on 29. juunil ning seejärel istuvad kõik Eesti yfukad üheskoos bussi peale ja põrutavad Eesti poole, kuhu me jõuame pärast 30 tunnist loksumist 30.juuni õhtuks.
Ma tänan teid kõiki lugemast minu blogi, kuid annan teada, et tänase postitusega ei tõmba ma veel kriipsu alla oma blogijakarjäärile, vaid et alles on jäänud veel see üks ja pidulik lõpupostitus, mille ma avaldan augustikuus ning kus ma räägin YES-ist, kojujõudmisest ning Eestisse tagasisisseelamisest! Seniks aga sooja suve kõigile!

Karel

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar