Ma olen tagasi! Taaskord on mööda läinud palju aega viimasest postitusest ja selle kolme nädala graafikus püsimine hakkab vist lootusetuks muutuma, aga mis teha, eks seda ma ka kartsin.
Tänane blogi tuleb kahjuks ilma minu piltideta, sest üleeelmisel nädalal läks mu telefon katki ja pilte ma sealt kätte ei saa. Tegemist on minu jaoks väga valusa hoobiga, sest ma suutsin jäädvustada mõned päris erilised hetked, mis ma hea meelega oleks teiega jaganud, aga nüüd pean ma sellest mõttest suu puhtaks pühkima ja keskenduma kirjutamisele, et minu tänane postitus teile ikkagi huvitav oleks.
Kõigepealt minu tunnetest, vaadates kalendrit ja nähes, et käes on 8.mai ning vahetusaasta lõpuni on tühised 49 päeva, tekivad tunded, mida on raske fraseerida: Kas ma olen oma ülesanded vahetusaasta jooksul täitnud? Kas ma olen valmis lahkuma? Ma ei taha lahkuda! Või ikka tahan? Kas ma saan Šveitsi oma koduks nimetada? Kas ma seda head Šveitsi saiamääret Eestis saan osta? Või Lindti šokolaadi? Aa jess, varsti ei peagi enam 40 eurot Tallinn-Paide pikkuse vahemaa läbimiseks pileti peale maksma!
Kas ma olen Eestis unustatud mees? Mitu uut Rimi on Tallinnas tekkinud? Kas vanaema kartulisoust maitseb ikka hästi?
Kõik need küsimused ja veel teisedki on mu peas ringelnud juba mõnda aega ning aja lisandudes tekib neid juurdegi.
Lühidalt rääkides, siis mul läheb hästi. Kätte on jõudnud aeg, millest aasta tagasi ELO-l meile räägiti, et aprill-mai-juuni on tavaliselt vahetusõpilase kõige toredamad kuud ning nüüd maikuus olles võin ma sellega 100% nõustuda. Põhjuseid leida on väga lihtne: aprillikuuks on vahetusõpilane täielikult ära harjunud oma vahetusriigiga, keel on suus, sõprussidemeid palju rohkem sügiskuudega võrreldes ning oma koht on ka ilmafaktoril. Palju kergem on oma vahetusaastat nautida, kui õues on 26 kraadi sooja ja paistab päike (nagu terve aprilli teine pool ja mai algus Genfis), kui keset novembrikuud, mil õues on koguaeg hämar ja taevast sajab alla mingit jubedust.
Koolis läheb nii edukalt, nagu vahetusõpilasel võib minna. Kõikides tundides loomulikult ei ole võimalik olla parim, sest olgugi, et ma räägin vabalt prantsuse keelt, saan ma bioloogiatunnis aru ehk poolest, samas kui ajalootunnis olen ma klassi parimate seas. Pole eriti loogiline, aga samas on ka.
Naljakas lugu on inglise keelega. Alguses pidin ma osa võtma ka sellest tunnist, aga pärast paari nädalat sai õpetaja aru, et mu tase on ilmselgelt kõrgem ja ta ütles mulle, et ma ei pea rohkem tundides käima, ainult kontrolltööde jaoks pean ma ennast näitama. Nüüd, mais, olles mitte rääkinud seda keelt septembrikuust saadik, tunnen, et minu rääkimissujuvus selles keeles pole enam nii hea. Kuu tagasi käis meil külas üks ameerika tädi ning temaga rääkides tulid nii mõnedki prantsusekeelsed sõnakesed lausete vahele ja kui ma tahtsin talle midagi öelda, siis tuli pähe alati esimesena mõni prantsusekeelne termin. Aga pole mõtet muretseda, küll see tugev tase rääkides ka tagasi jõuab. Õppetükk: Kui tahate keeletaset parandada, käige tundides, isegi, kui tunnitase enda omast nõrgem on.
Kuna eelmisest postitusest on möödas omajagu aega, siis kahjuks ma enam kõiki vahepeal toimunut imehästi ei mäleta. Piltide puudus ei aita just kaasa, sest tavaliselt neid vaadates tuleb mul kõik meelde, aga praegu pean ma tuginema vaid oma ajule.
24.märtsil käisin Lyonis, Prantsusmaal. Huvitava faktina mainin kohe ära, et bussipilet sinna ja tagasi maksis 20 eurot, rongipilet aga oleks läinud maksma 100 eurot. Tavaline hinnavahe Šveitsis!
Lyonis kohtusin ühe Eesti vahetusõpilasega, kes on sinna läinud ASSE kaudu ning tema tegi mulle ühe väga toreda linnatuuri. Olime alguses kokkusaamisekohaks kokku leppinud Lyoni peaväljaku, aga alles Lyoni bussijaama kohale jõudes tuli mulle pähe, et minu 4G ja Googlemaps Prantsusmaal ei toimi ning mul pole õrna aimugi, kus kohas ma olen. Ega siis midagi, võtsin kasutusele vanapärasemad meetmed: otsisin linnakaarti, mida ei leidnud ning siis otsustasin lihtsalt jalutada suuremate majade suunas ning loota parimat, kuni ühtäkki avastasin ennast keset Bellecouri väljakut.
Lyon on väga ilus linn. Ma arvan, et üks ilusamaid, kus ma Prantsusmaal olen käinud. Tegemist on väga tähtsa linnaga croissantimaa ajaloos. Omades väga head asukohta riigis, on linn üks peamine kaubandussõlm ja -keskus Prantsusmaal ning samuti ka hariduskeskus.
Tuur ise oli üsna korralik, päeva lõpuks olime kõndinud ligi 25 kilomeetrit ja jalad surisesid lõpus juba üsna häälekalt. Järgneb fotogalerii kõikidest Lyoni tähtsaimatest kohtadest: P.S: pildid ei pärine absoluutselt mitte Googlest.
Järgmine blogi vääriv sündmus oli Bernis käik aprilli alguses, nimelt toimus ühe YFU vabatahtliku juures vabatahtlike filmiõhtu, kuhu minagi veidral kombel kutse sain. Õhtu teemaks oli Disney filmid, mis oli väike pettumus mulle alguses kohale jõudes, sest olin vaimu valmis seadnud Tarantino või Scorsese või mõne muu kuulsa režissööri klassikalisteks filmideks, aga tegelikult oli isegi täitsa huvitav, sest sain esimest korda vaadata üht maailmakuulsat multifilmi "Lõvikuningat".
Filmidest veelgi huvitavam oli vabatahtlikega suhtlemine, olgugi, et kohal oli palju erinevaid karaktereid, oli kohe aru saada, et tegemist on kunagiste vahetusõpilastega. Aura, mis nende ümber tiirleb, on lihtsalt nii arusaadav.
Järgneval päeval näitas minu tugiisik mulle Berni. Bern on Šveitsi mitteametlik pealinn ja föderaalne linn, ehk seal asub Šveitsi valitsus. Kuna õues oli väga soe, umbes 22 kraadi, siis käisin ka kohalikus jões ujumas ning ma ei olnud üldse ainukene, kes seda tegi.
Kuulus Einsteini pink. Originaalis oleks pildil olnud mina, nüüd aga peate
kahe india härrasmehega leppima.
16. aprillil põrutasin ma ühiskonnaõpetuse-majanduse klassiga 5 päevaks Strasbourgi koolireisile. Reis oli väga tore ja meeldejääv. Ilm soe. Huvitav seltskond. Põnevad sihtkohad. Kõik oli suurepärane, välja arvatud hotell, mis on läbi aegade halvim, kus ma kunagi olen viibinud. Isegi eelmise aasta mais Viiburis, Venemaal 1950. aastatel ehitatud hotellis peatudes, kus toit maitses, nagu oleks seda eelnevalt 3 nädalat kinnises kapis hoitud, kus ma lifti 10 minutiks kinni jäin ja kus laest sodi alla lendas, isegi see kogemus polnud võrdväärne selle Strasbourgi hotelliga.
Nimelt olid tubades lutikad (imekombel mitte minu toas) ning esimese öö pidi pool seltskonda all administratsiooni kõrval diivanitel veetma. Järgmisel hommikul aru pärides keeldus hotellipersonal süüd enda peale võtma, vaid hoopis süüdistas kooli lutikate kaasatoomises. Hiljem Tripadvisorist hotelli hinnaguid vaadates selgus aga, et lutikad ja mutikad on vana lugu selles kohas, jutukesi sellest oli juba aastast 2015! Lõpuks pinge all lubati siiski õpilastel tubasid vahetada. Lugu ei lõppe aga siin, päev hiljem saabusid hotelli uued ohvrid, kes paigutati täpselt samadesse tubadesse, kus olid olnud need sitikad. See ajas muidugi harja punaseks inimeste õiguse tunni õpetajal härra DeChambrieril, kes seejärel tunde administratsioonis personaliga vaidles koos oma õpetajatebandega. Loo kulminatsioon jõudis kohale siis, kui üks tädike DeChambrieri jobuks nimetas ning mille peale õpetajad kohvrid kokku pakkisid ja hotelli vahetasid, võttes kaasa ka umbes 10 õpilast, jättes umbes 40 õpilast omapäi sellesse neetud hotelli, muidugi suutsid viimasel ööl paar poissi pahandustega hakkama saada ja hotelli turvamees oli sunnitud neid seejärel 10 minutit taga ajama, aga see pole lugu, millest on mõtet väga rääkida.
Peale lutikate ja personali olid hotelli probleemideks ka söök, mis oli iga kord peaaegu sama ja WIFI, mis ei töötanud mitte kunagi. Ehk siis, kui te satute Strasbourgi, ärge peatuge Ciaruse hotellis. Nii palju siis hotellist. Räägin ka natuke Strasbourgist ja seal olevatest vaatamisväärsustest.
Strasbourg on linn Prantsusmaal, mida on jaganud Prantsusmaa ja Saksamaa omavahel läbi ajaloo. Pärast linna vabastamist natside käest on alati kuulunud Prantsusmaale. Nii, nagu Genfis, asuvad Strasbourgis paljud väga tähtsate organisatsioonide peakorterid, nagu näiteks Euroopa parlament ja Euroopa nõukogu, mida me ka külastasime. Strasbourgil on väga ilus vanalinn, kuigi kerjajaid oli jubedalt palju. Lisaks on linna lähedal natside rajatud Struthofi koonduslaager,(ainus koonduslaager Prantsusmaa pinnal) mis oma loomult oli sunnitöölaager, mitte hävitamislaager, ehk siis inimesi tapeti töö läbi, mitte gaasikambri või mõne muu tapmisviisi läbi.
Minule, kui ajaloohullule, oli see külastus reisi tipphetk, kuigi ka Euroopa parlamendis käiguga jäin väga rahule.
Tagasi kooli jõudes hakkasin tööle oma ajalootunni presentatsiooniga Eesti ajaloost, mille pean ette kandma homme. Mulle meeldib enda elu vahepeal raskeks teha, seega palusingi õpetajalt luba teha üks korralik 30-minutiline ettekanne Eesti ajaloost, alustades aastast 1918 ja lõpetades aastas 2018 (selle ajavahemiku põhjuse võite ise ära aimata). Mul on tunne, et ma olen teinud rohkem, kui ma oleks pidanud, sest hetkel saaksin ma kirjutatud materjaliga poolteist tundi veeta, ehk siis midagi peab kahjuks välja jätma. Lisaks on mind ees ootamas natuke lühemad ettekanded(20-minutilised) Eestist prantsuse keele tunnis ja geograafias, esimeses räägin Eesti kultuurist ja teises selle riigi demograafiast ja pinnamaastikust. Ees on ootamas tihedad tööpäevad!
Kuid lõpp kostab, hetkel on jäänud veel kolm nädalat kooli ning paar eksamit ja siis võin ametlikult teenitud suvepuhkusele minna, millest 3 nädalat on Šveitsis. Puhkuse ajal on plaanis inimesi külastada ja veel Baseli ja Zermattiga tutvuda. Eelmise nädala reedel sain juba kätte reisiinfo Berliini YFU YES seminarile, mis on vahetusaasta kõige grandioossem ja oodatuim üritus, millest kirjutan kindlasti Eestisse tagasi jõudes. Tänane sissekanne ei jää aga kindlasti mitte minu viimaseks sissekandeks Šveitsist, kavas on teha veel vähemalt 1 blogipostitus enne äralendu, juunikuus. Järgmisel korral saan kindlasti lisada ka oma pildid, vabandused veelkord. Jääge uue korra lainele!
Seniks aga kõike kaunist!
Karel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar