Oli see vast eelmine nädal, kui mulle pähe turgatas, et ma pole oma blogi täiendanud juba kuu aega.
Olen olnud terve veebruarikuu pidevas liikumises ja haaratud erinevatest situatsioonidest, et blogi kirjutamine oli küll viimane asi, mille peale mõtlesin. Ausalt öeldes on see alles täna, kui saan lõpuks puhkuse sellest kõigest ümbritsevast võtta ja panna kirja mõned mõtted, mis minu peas juba pikalt on ringlenud. Kahjuks pole kõik need situatsioonid just kõige positiivsemad.
Negatiivne pool:(
Nagu ma kunagi kirjutasin, elan ma ühes väga erilises peres, kus on kaks vahetusema ja kaks vahetusisa. Siiski mitte ühe katuse all, vahetusemad ja -isad elavad eraldi, isegi riigipiir jääb nende kodude vahele. Enamiku ajast olen ma elanud oma vahetusemade majas Genfis, Šveitsis. Kuid igal teisel nädalavahetusel olen ma läinud Prantsusmaale vahetusisade juurde nädalavahetuseks.
See aeg on nüüd läbi. Veebruari keskel otsustasin omavoliliselt pärast pikka kaalutlemist nende juurest lahkuda, sest lihtsalt ei suutnud enam seda olukorda kannatada.
Neil oli juba algusest peale mingi kindel pilt vahetusõpilasest, mis ei vastanud minu iseloomule. Nende arvates pidi vahetusõpilane olema selline, kes järgib kõiki neid sadu reegleid, mis seal majas olid, kinnisilmi ja küsimusi esitamata. Mina ei suutnud kahjuks selline vahetusõpilane olla. Enamikud olukorrad tekkisid kogemata. Iga väiksemgi viga või kõige pisikesemad detailid viisid suurte konfliktideni, mis lõhkusid meie niigi haprat läbisaamist punktini, kus mingit kommunikatsiooni meie vahel enam ei toimunud. Nende silmis pidin ma olema laitmatu ja ma ei peida, et oleksin suutnud mõndasid situatsioone vältida, aga ma leian, et see on normaalne, sest keegi ei saa olla veatu. Inimene teeb vea, võtab õppust ja teeb järgmine kord paremini, see kelle vastu viga tehti, annab andeks ja elu läheb rahulikult edasi. Minu puhul aga oli nii: tegin vea, võtsin õppust ja tegin paremini, aga paremuse poole ei läinud midagi. Tugeva suhte aluseks on vastastikune empaatiavõime, kahjuks jäi seda meie vahel väga väheks.
Ma ootasin oma vahetusisadelt tuge, lõbusaid jutuajamisi laua taga, ühistegevusi, elu nagu tavalises peres, kus igaühel on omad kohustused ja õigused. Mis ma aga sain, oli diktatuur, kus vahetusisad olid türannid ning mina lihtkodanik, kes pidi kuuletuma igale sõnale ning kellel polnud sõnavabadust ning erilisi õiguseid. Iga väiksem kõrvalekalle diktaatidest viis nende väheste õiguste kahanemiseni ja olukorra halvenemiseni.
Üritasin neile mitu korda kurta oma muresid, kuid tulutult. Tavaliselt väljusin ma vestlusest lollimana, kui ma seda olin alustanud. Mingit tuge või arusaamist loota oli mõttetu.
Novembrist saadik hoidsin ma oma nina nii madalal kui võimalik ja lootsin, et ehk läheb olukord paremaks, aga tutkit. Kahju oli juba tehtud ja olukorda parandada polnud enam võimalik. Viimaseks õlekõrreks jäi veebruari keskel aset leidnud "intsident", kus unustasin kogemata päeva jooksul juba teist korda vetsuukse praokile ning vahetusisa sõimas mu kallal 7 minutit, nagu ma oleksin maja põlema pannud. Pärast seda mulle aitas, tahtsin pühkida selle tolmu oma jalgade alt. Teatasin oma vahetusemale oma otsusest ning olin valmis halvimaks, sest lahkumine vahetusisade juurest tähendab ka osalist lahkumist vahetusperekonnast.
Olukord oli väga delikaatne, risk perevahetusele oli väga suur ja siinkohal võlgnen ma suure tänu oma vahetusemadele, kes mul kõige kiuste lubasid nende juures need Prantsusmaa nädalavahetused veeta, olgugi, et neile mu lahkumisotsus ei meeldinud. Väga tobe oleks olnud lahkuda perekonnast, kus kõik läheb hästi. Kokkuvõtteks ütleksin seda, et ilmselt on üks nädalavahetus iga kahe nädala tagant liiga lühike aeg, et vahetusisa ja-õpilase vahel tekiks üksteisevaheline mõistmine ja side ning et maailmas on inimesi, kes ühes ruumis ei suuda lihtsalt koos olla.
Nüüd, kus kõigest sellest on möödas terve nädal, tunnen tohutut kergendust ja rõõmu, et asi nii rahumeelselt lahenes. Isegi YFU esindajate abi polnud vaja probleemi lahendamisel.
Mis ei tapa, teeb tugevamaks! Tunnen nüüd tugevamat sidet minu ja vahetusperekonna vahel ja olen saanud võimaluse alustada vahetusaastat puhtalt lehelt. See ei tähenda, et minu elu siiamaani on olnud üks häda ja viletsus. Absoluutselt mitte. Toredaid hetki on olnud ikka palju rohkem ja edukaks võin oma vahetusaastat juba praegu nimetada. Vahe on selles, et nüüd pole enam minu teel ühtegi takistust ja saan rahulikult oma vahetusaasta viimast 4 kuud nautida.
P.S. Täpsemad detailid otsustasin avaldamata jätta, sest ma ei taha väga oma eraelu kõigiga jagada, kes aga tahab väga teada, olen nõus teile kunagi rääkima.
Positiivne pool:)
2 nädalat tagasi oli siin suusavaheaeg, mille ajal kõik šveitslased sõidavad, üllatus-üllatus, mägedesse suusatama, nii ka minagi, kuigi mitte suusatama. Pole ma selle ala fänn kunagi olnud, suusalaager jaanuaris oli tore, aga pigem seltskonna pärast, minu jaoks suusatamine oli teisejärguline. Igatahes kaasa oma vahetusperekonnaga läksin ikkagi. Neil on ühes mägikülas nimega Les Diablerets talvila (nagu suvila, ainult seal ollakse talvel) ja seal me veetsime terve nädala. Talvila nimi oli Matrjoška, sest minu vahetustädile meeldib väga Venemaa. Majake oli täis erinevaid värve matrjoškasid ja oli väga hubaselt sisustatud. Peaaegu igal õhtul vaatasime vanu prantsuse filme ja tore tunne oli toimuvast aru saada. Mulle tuli meelde oktoobrikuu, kui ma vaatasin esimest korda prantsuse filmi ja mille ajal minusse korralik frustratsioon sisse imbus, sest väga raske oli sõnu üksteisest eraldada, kuna prantslased räägivad väga tihti, nagu jookseksid nad rongi peale. Öeldakse, et šveitslased räägivad palju aeglasemalt prantsuse keelt kui prantslased.
See nädal oli väga vajalik mulle, sest sain kõigest eelnevast ennast välja puhata ja mis koht on veel parem koht puhkamiseks, kui mitte lumine Šveits? Üle pika aja sain jälle kelgutada, aga kelgutamine Šveitsis on hoopis teistsugune kui Eestis. Nimelt, kui Eestis kuulub kelgutamise traditsioonide sekka ka mäest üles ronimine pärast allavihisemist ning allasõit ise tavaliselt üle 10 sekundi ei kesta, siis siin pidime esiteks maksma 20 franki kelgurendi eest ning seejärel tõusma tõstukiga kõrgele mägedesse, kust rada algas. Ma ei ole kunagi 45 minutit järjest kelguga sõitnud, see kogemus oli väga meeldejääv. Veel meeldejäävamaks tegi sõidu see, et kelku polnud kaugeltki lihtne juhtida, sest rooli ei olnud ning rada oli nagu Tallinna teed, auke täis, millest läbi sõites sain iga kord korraliku mütsu tagumikku. Pööramiseks pidin kasutama jalgu, vasakule pööramiseks pidin raskust hoidma paremal jalal ja vastupidi. Kõik läks väga ladusalt ja nautisin sõitu kiirusega 35 km/h, kuni järsku seinale lähedale jõudes panin raskuse vale jala peale, mis mind barjäärile veelgi lähemale viis, oma viga märgates, olles paari millimeetri kaugusel vastu seina sõitmisest, panin kogu raskuse oma paremale jalale ja suutsin kokkupõrget vältida, kahjuks aga ei suutnud ma kokkupõrget vältida eesoleva naiskelgutajaga, kellele ma suurel kiirusel otsa sõitsin. Terves selles seinadraamas ei pannud ma tähelegi seda naist. Õnneks midagi tõsist ei juhtunud ning pärast mõningasi vabandusi asusin jälle teele. Ülejäänu möödus ilma vahejuhtumiteta.
Ühel päeval läksin vahetusperega Scex Rouge-i 3000 meetri kõrgusel ning minule avanenud vaatepilt ületas isegi suusalaagris kogetu: pilvitu taevas, piiritu vaate kirjeldamiseks ei oska omadussõnu leida, "imepärane" jääb natuke lahjaks omadussõnana. Mis ma siin ikka patran, lasen piltidel enda eest kõneleda.
Pilt tehtud talvila(mägimaja) ukse juurest
Scex Rouge
Veidi eneseimetlemist ka
Meie püstitatud plaan mägedes oli see, et samal ajal, kui nemad suusatavad, jalutan mina ühe söögikohani, mis asus 45 minuti tee kaugusel. Üks mõnus lihtne jalutuskäik, mõtlesin ma, sest tee sinna pidi olema üsna lame. Tol hetkel ei osanud ma veel arvatagi, et mind oli ees ootamas elu kõige rängem matk. Esimesed 10 minutit möödusid plaanipäraselt, kuniks tee hargnes kaheks, üks läks veidi paremale, teine veidi vasakule. Inspekteerisin teid pikalt ja otsustasin vasakule mineva tee kasuks, kuna seal oli rohkem inimesi. 5 minutit olin ma kõndinud ning ei pidanud üldsegi veidraks, et minu ümber vaid suusatajad on ning mitte ühtegi kaasjalutajat. Kahtlustama hakkasin siis, kui ees korralik langus paistis, kuid ikkagi otsustasin ma seda teed jätkata, lootes, et äkki viib ka see teerada söögikohani. Nagu öeldakse, kõik teed viivad Rooma. Poole laskumise ajal teadsin juba, et minu sihtpunkt selle alla ei käi. Olin otsustanud vale raja kahjuks. Õige tee oleks olnud see, kus polnud ühtegi inimest.
Tol hetkel olin ma ainuke inimene nende kõikide suusatajate seas ja tundsin ennast vähe opakana nende keskel. Olles laskunud sellest kõrgest mäest, otsustasin nõu küsida, kuidas jõuda restorani.
Sisemuses lootsin, et ehk keegi tuleb mulle järgi, aga vastuseks sain selle, mida ma ka ennustasin. Pidin üles tagasi ronima ja oi kui meeliülendav see oli! Mägi oli väga järsk ja tõus kestis 50 minutit, veelgi ebameeldivaks tegi asjaolu miinus 17 kraadi ja lõikav tuul.
Väga palju mõtteid mu peast läbi ei käinud, sest olin täiesti keskendunud ülesande läbimisele. Mäletan vaid, kuidas kõrval suusatajad tõstukiga rahulikult tõusid, mind jõllitades. Mina ei saanud kahjuks tõstuki abi kasutada, sest mul polnud suuski. Vahepeal nägin õhus lennukit ja lootsin, et ehk on see saadetud mulle, aga ei. Lõpuks kohale jõudes tundsin sees kergendust. Rahulikust pühapäevasest jalutuskäigust pargis oli saanud karm mägironimine. 45 minuti asemel võttis mul kohalejõudmine aega poolteist tundi. Hiljem restoranis otsustas mu vahetusema mind oma pingutuse eest premeerida kokaga. Vist oli isegi väärt seda!
Tõus
Väga uhke tunne oli, kui lõpuks kohale jõudsin.
Tagasi minnes juhtusin õige tee valima
Järgneval päeval sadas vihma, seega läksime mägede asemel hoopis Gstaadi linna avastama. Esimest korda sain näha tõeliselt rikast Šveitsi. Gstaad on tuntud kohana, kus on elanud ja kus elavad väga kuulsad inimesed, nagu nt Roger Moore(James Bond aastatel 1973-1985) ja Vormel-1 boss Bernie Ecclestone. Järgnevad pildid linnast:
Gstaad oli täis üsna koomilisi momente: keset jalutuskäiku ilmus äkitselt silmapiirilt tumemust mersu Louis Vuittoni kaupluse ette, kust väljusid üks daam ning tema kaks abilist, kellest üks hoidis vihmavarju tema kohal ning teine viit ostukotti poest ostetud kraamiga. Muidugi oli tal olemas ka uksemees, kes tema jaoks autoukse avas.
Väga huvitav oli näha seda, kuidas kõik kallid poeketid olid puumajades ning neid oli lõputu hulk. Siin väike galerii mõnest neist:
Hiljem, linnast lahkudes nägime vastassuunas ühte pirakat lehma, kes liikluse sellel suunal täielikult seiskas, lehma taga ootasid järjekorras sellised autod, nagu Lamborghini, Mercedes, Audi, Porsche, teine Porsche, BMW ja veel üks kallis auto. Sellest kõigest õppisin ma seda, et ükskõik kui rikas üks inimene ka ei ole, looduse vastu ei saa ta ikkagi!
Olen lugenud sadu teisi blogisid ja igas neist on olnud postitus, kus on kirjutatud vahetusriigi ja Eesti kommete erinevusest. Olen olnud Šveitsis juba 7 kuud ning arvan, et ma võin lõpuks sellest ka ise kirjutada:
Mõned laused Šveitsi kommetest ja elust üldse.
Sai. Sai. Sai ja veelkord, sai. Sai on iga hommikusöögi lahutamatu osa ja ma ei ole vist oma elu jooksul kunagi nii palju saia söönud kui siin Šveitsis. Alati ostetakse viilutamata saia.
Kui jutt juba saiast käis, siis peab ka juustust rääkima. Minu kodu külmkapp on alati kümneid sorte juustusid täis ning Šveitsis süüakse üldiselt õhtusöögiks kõrvitsasuppi ja saia juustuga.
Šokolaad. Kõik teavad, et Šveits on üks maailma parimaid šokolaaditootjaid ning absoluutselt igas majas, kus ma olen käinud, on olnud eraldi nurk või suisa tuba šokolaadivaru jaoks. Kolm tuntuimat šokolaadimarki on Lindt, Frey ja Cailler. Mina olen rohkem Lindti mees, aga minu lemmikšokolaad Šveitsis on 50sendine säästušokolaad, mis minu vahetusemale üldse meeltmööda ei ole, sest tema arvates on tegemist täieliku keemiaga, mis on kindlasti ka natuke tõsi. Mingi vahe peab sama suurtel šokolaadidel olema, et säästu maksab 50 senti ning Lindti oma 2.20.
Riigisiseseks liikumiseks on ühistranspordivahendiks rong. Ma ei tea isegi, kas siin bussid eksisteerivad näiteks Genfi ja Zürichi vahel? Rongisüsteem on uskumatult efektiivne ning ühendatud kõikide Šveitsi nurkadega, piletikontrolör rongis aga pileteid ei müü, ehk pileti peab enne rongi sisenemist ära ostma. Huvitaval kombel on iga suurema rongijaama kõrval Mcdonalds, ma ei imesta, kui nende kahe vahel mingi leping on.
Kuigi linnade vahel bussiühendust ei toimu, siis linnade sees on bussid ikkagi nähtavad. Nagu kunagi mainisin, siis kooli sõidan ma bussiga, kuid eelmine nädal tuli ühe ööga äkitselt 20 cm lund maha, mis tekitas linnas korraliku kaose. Kaos meenutas üsna palju Ameerikat, kus isegi väikse hulga lume puhul suletakse koolid ning inimesed ostavad supermarketid tühjaks. Siin tühje lette näha ei olnud ning isegi kool oli lahti, aga transpordiga oli küll veidi pahasti. Hommikul kooli minnes minu bussi ei tulnud ning kooliminek võttis tavapärase 15 minuti asemel 45 minutit, sest ma pidin sinna jalutama.
Kool oli pooltühi, sest paljud hilinesid nagu minagi. Hiljem koju minnes ei olnud jätkuvalt näha minu bussi, seega pidin improviseerima ning tegema erinevate trammide ja bussidega korraliku ringi linnale, et lõpuks koju jõuda. Õnneks see lumi sulas üsna ruttu ära!
Koolitunnid on väga viisakad, ma ei ole veel ühtegi inimest kohanud, kes oleks tundi seganud. Mis mind rõõmustab on see, et enamik inimesi tahab õppida ja koolis käia. Võib-olla on siin oma roll ka õpetajatel, kes on kõik väga sõbralikud. Näiteks geograafiaõpetaja härra Niang küsib minult tihti, kuidas mul läheb ja alati surub mul kätt. Direktoriga käin ma näiteks tennist mängimas. Küll aga peab ka ise viisakas nende vastu olema, sinatamist tunnis õpetaja ja õpilase vahel ei ole. Kui tund on lõppenud, siis võib sinatada aga küll, kui side õpilase ja õpetaja vahel piisavalt hea on.
Hinded on natuke teistsugused kui Eestis. Halvim hinne on 1,5 ja parim hinne 6. Positiivsed hinded algavad 4-st. Olen Eestis kuulnud tihti sellist lauset õpetajatelt: "Ma annaksin sulle 6, kui see oleks võimalik". Siin on see võimalik.
Minu koolis, Voltaire Kolledžis on neli klassi, ehk siis nagu Eestis 9-12.klass. Mul on tunnid kõikide klassidega ning seega on mul võimalus tunda väga paljusid erinevaid inimesi. 1.klassis on paljud õpilased mässumeelsete riietega, nagu aukudega püksid, tagid erinevate rock ja punkbändide nimedega (1.klassis on huvitav näha seda, et paljude hinged kuuluvad 80.aastatesse, sest mitmed õpilased kannavad riideid Guns n´Rosesi, Motörheadi, Ramonesi ja Aerosmithi nimedega. Kogu selle värvikirevuse keskel paistan mina oma viisakate ja neutraalsete toonidega päris hästi silma. Mis mind selle klassi juures häirib on see, et paljud inimesed suitsetavad ainult sellepärast, et lahe välja paista. Klassi sisse astudes tervitab mind alati "mõnus" suitsuhais, mis pole eriti meeldiv, eriti silmas pidades, et enamik õpilasi esimeses klassis on viieteistaastased.
Teises klassis on 80.aastate hard rock asendunud tänapäevase prantsuskeelse räpiga, mida kõik seal kuulavad. Kõige rohkem inimesi tunnen ma just teisest klassist. Omavahel tervitatakse üksteist mitte tavalise kätepigistusega, vaid mingisuguse imeliku käteplaksuga. Nimelt lähevad alguses käed kokku ja siis rusikad.(kahemõtteline lause, aga tõesti ainus viis, kuidas seda protsessi seletada). Mis olukorra keeruliseks teeb on see, et paljud inimesed kasutavad teistsuguseid kombinatsioone ja iga kord, kui ma seda tüütut komplitseeritud tervitust teen, pean ma mõtlema, mida ta mu kätega teha tahab. Praegu mõeldes, siis põsemusid, mis alguses mulle keerukad tundusid, on käkitegu võrreldes koolitervitustega.
Neljas klass on vanuse poolest kõige küpsem ning sealt klassist on mul kõige rohkem sõpru.
Keset koolipäeva on tavaliselt pooleteisttunnine paus, mille ajal lähevad õpilased(sh mina) koju sööma. Kes elavad kaugemal, söövad koolis. Nagu Ameerikas, siis ka minu koolis on väga palju söögilaudu kohviku ümber, mille ümber kogunevad inimesed lühemate pauside ajal vestlema.
Töid järgi ei tehta, kui saad halva hinde, siis tavaliselt see nii ka jääb. Väga palju on õpilasi, kes jätavad õpingud pooleli raskuste pärast ja lähevad mujale. Istuma jäämine ei ole nii suur häbi siin.
Peaaegu kõik tunnid kestavad 90 minutit 5 minutilise pausiga poolajal. Paljudes klassides on üks kummaline masin, mille peale õpetajad panevad kile ja seejärel kirjutavad markeriga selle peale, samal ajal projektor kuvab kirjutatu seina peale. Paljud kirjutavad muidugi tahvlile ka. Elektroonika mõttes on Eesti koolid etemad.
Väga tihti on tunnid vabastatud, sest õpetajat ei ole ning vahetusõpetajaid ei kasutata. Igal korrusel on suur ekraan, kuhu on kuvatud kõik vabastatud tunnid ning naljakas on vaadata, kuidas iga õpilane uksest sisenedes esimese asjana vaatab seda ekraani lootusega, et ehk on tema tund vabastatud. Minul jääb iga nädal ära vähemalt üks koolitund.
Peaaegu mitte keegi ei jää koolitundi hiljaks, kuid samas ei tule keegi ka liiga vara kohale. See käib muidugi ka teiste šveitslaste kohta.
Minu vahetusperekonnas on kombeks pärast põhirooga süüa puuvilja, kuid minu vahetusema kasutab selle kohta sõna "dessert". Alguses ma arvasin, et ta norib minu kallal, sest mulle meeldivad magusad asjad ja kui ma kuulen sõna "dessert", siis mu silme ette tulevad koogid, kommid ja jäätised jms. Niisiis iga kord, kui mu vahetusema palub mul desserti võtta, siis ta tegelikult ei mõtle neid magusaid tooteid, vaid banaani, õunu jms.
Saksa keelt kõnelevad šveitslased ja prantsuse keelt kõnelevad šveitslased erinevad üksteisest mingil määral. Sakslased on üldiselt vaiksemad ja prantslased häälekamad. Jaanuari alguses veetsin ma paar ööd Zürichi lähedal ühes šveitsisaksa peres ja mulle väga meeldis see aeg, sest nad said väga hästi mu huumorisoonest aru. Prantslastega nalja visates pean ma oma peidetud huumorit ja sarkasmitaset korralikult alandama, sest siin sellest väga hästi aru ei saada. Hoolimata sellest olen ma õnnelik, et ma elan Šveitsi prantsuskeelses osas, sest inimesed on ekstravertsemad kui mujal Šveitsis. Tegemist minu subjektiivse hinnanguga.
Televisioonikanaleid me koos eriti ei vaata. Enamik ajast mängib telekas Netflix, mis on tasuline teenus, kust saab vaadata filme ja sarju. Suure Tarantino fännina olen ma koos perekonnaga ära vaadanud peaaegu kõik tema filmid. Minu vahetuspere viskab mu üle pidevalt nalja, et mind huvitavad ainult kas Tarantino või maffiafilmid, mis ei vasta täielikult tõele, kuid mis ei ole sugugi mitte ka vale.
Kanalitest vaatan ainult RTS Deux-d, sest see näitab Federeri mänge.
Väga populaarsed spordialad Šveitsis on jalgpall, tennis, tchoukball ja rugbi. Ilmselt pole mitte keegi kuulnud varem tchoukballist, tegemist on Šveitsis loodud spordialaga, mis sarnaneb natuke käsipallile, kuid ainult 4 korda segasemate reeglitega.
Kummalisel põhjusel arvavad paljud šveitslased, et Eestis räägitakse inglise keelt. Ma olen üsna üllatunud, et peaaegu mitte keegi pole küsinud, et kas me räägime Eestis vene keelt. Küll aga on küsitud palju seda, et kas eesti keel sarnaneb vene keelele. Samuti oli üllatus mulle, et paljud šveitslased on kursis, kui edukas on Eesti tehnoloogiamaailmas ja isegi teatakse, et Skype on Eestis loodud.
Paar päeva tagasi lugesin Le Temps ajalehest artiklit ühest šveitslasest, kes jättis oma mugava, kuid piiratud võimalustega töö Šveitsi pangas, et hakata e-eestlaseks ning rajada firma Eestisse, et tegeleda vabaturumajandusega. Ise kirjeldas ta kogemust, nagu oleks ta lõvi, kes jookseb vabalt savannis.
Hetkel rohkem pähe ei tule, kui kunagi midagi meenub, siis lisan võib-olla järgmistesse postitustesse.
Sellise tooniga hakkan vaikselt otsi kokku tõmbama selle postitusega, mille avaldamine võttis seekord palju rohkem aega, kui ma oleks tahtnud. Üritan järgmise kirjutise postitada varem, kui pooleteise kuu pärast! Head kevade algust kõigile! (PS: Eile oli Genfis 15 kraadi ja päike)
Comme toujours, a bientot!
Merci pour tous les francais, qui suivent mon blog constamment et qui font l´effort d´interpreter l´Estonien au francais sur Google Traducteur. Je sais bien, que ce processus est difficile, car on connait tous Monsieur Traducteur :D Peut-etre en avenir je vais vous ecrire un blog juste en francais, mais on verra, Je ne vais pas vous donner les promesses, que je ne peux pas tenir.
(Desolee, je sais pas, comment mettre les accents sur mon ordinateur)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar