YFU suusalaager Šveitsi mägedes

07.01-12.01


Täna korraldan ma midagi väga harukordset, nimelt kirjutan juba teist postitust ühes nädalas. Tavaliselt jätan kahe postituse vahele vähemalt 3 nädalat, täna siis väike erispecial!

Eelmine kord, kui blogi täiendasin, juhtus see olema vahetult pärast suusalaagrit, aga otsustasin sellest kirjutamise veidi edasi lükata, et mitte üht sissekannet liiga massiivseks ajada. Tavaliseks postituse kirjutamise ajaks on mul 3 tundi, nii et kui tahan vältida ajuveresoonte lõhkemist, siis parem on, kui üle selle ajamäära ei läheks.

Niisiis.
Suusalaager algas 7. jaanuaril ja sel päeval ägasin ma tugeva kurguvalu käes, mille olin ilmselt saanud paar päeva varem Zürichis toimunud kohutava tormi tõttu. Vahetusema viis mind autoga rongijaama ning oma 2 koti ja suuskadega ma rongi sisenesin ja Berni sõitsin, seejärel Interlakenisse ning seejärel Meiringenisse. Võiksin öelda, et Meiringen on keset Šveitsi pärapõrgut, sest see asub täiesti riigi keskel mägede vahel, aga tegelikult ei saa ma seda öelda, sest Šveitsis on tsivilisatsioon igalpool. Ei ole nii, et sõidad ühest külast välja ja järgmist inimestega asustatud kohta võidki jääda ootama, Šveitsis, kui üks linn lõppeb, siis teine kohe ka algab.


Esimesel päeval suusatamist ei toimunud, toimus keskaasta seminar, mis midagi erilist oma loomult ei olnud, sai ainult natuke subjektiivset klatši kuulda ja vanade tuttavatega rääkida. Koht, kus me elasime need 6 päeva, oli väga heade konditsioonidega, võrreldes PAO-ga, kus minu toas oli 8 inimest, tundsin ma suusalaagris 3 inimesega tuba jagades end kui 4-tärni hotellis. Maja boss oli üks šveitsi vanahärra, kes enne igat õhtusööki kõlistas oma väga šveitsiliku tooniga kella ja tegi veidi stand-up komöödiat oma šveitsisaksa huumoriga ning soovis "head isu".
Esmaspäeval algas põhimöll pihta, läksime suusatama. Mina olen nö "harrastanud" vaid murdmaasuusatamist, mägisuusatamine on mulle võõras, seega kartsin halvimat, et kindlasti kukun esimesel mäel ja viibin ülejäänud laagri kipsiga oma magamistoas. Päris nii õnneks ei läinud!
Kuigi vahepeal oli minu kurguvalu progresseerunud täielikuks haiguseks, ehk siis esmaspäeval suusatasin ma iseteadmata 38-kraadises palavikus, lisades veel seda, et see oli minu esimene päev mägisuuskadel, pole kaua vaja mõelda, et see oli minu jaoks katsumus.

Teisipäeva pidin vahele jätma ja alustasin oma ravikuuriga, mis sisaldas magamist, ravitee joomist ja küüslaugu söömist ja voila, õhtuks oli haigusevimm läinud. Kui rääkida muudest tegevustest suusalaagris, siis mingit eriprogrammi (va neljapäeva õhtul) küll ei olnud. Vahetusõpilased täitsid ise oma aega puhates, rääkides ja kaarte mängides. Olgugi, et YFU ideoloogia on ehitada sildu erinevate kultuuride vahel, siis oli laagris siiski selgelt nähtav suhtlusgruppide moodustumine erinevateks gruppideks, nagu näiteks Aasia grupp, kus enamik rahvast olid aasialased, või Ameerika-Austraalia grupp või kasvõi põhjaeurooplaste grupp. Muidugi võisin ma siseneda Aasia gruppi, ega välja mind sealt ei visatud, aga rohkem ühiseid asju, millest jutustada, leidsin ma ikkagi eestlaste, sakslaste, soomlaste või ameeriklastega rääkides. See ei tähenda, et ma ülejäänud rahvaga ei suhelnud, aga jutu lõpetuseks ütlen seda, et vahetusõpilane ei ole mingi imeolend, kes eristub kaasmaalastest tavarahvast tohutult ning kellel on hoopis teistsugused väärtushinnangud kui neil, kes pole käinud vahetusaastal. Kindlasti on neid, keda pärast vahetusaastal käimist käitumise poolest ära ei tunne, kuid oma vaimult, minu arvates, jääb vahetusõpilane ikkagi eestlaseks, oma kommete ja traditsioonidega, vahe on võib-olla selles tavarahvaga, et ta teab, kuidas šveitslased elavad ning võib-olla, on ta hankinud nipet-näpet nende kommetest oma mõtlemises, aga siiski on tal südames Eesti veri ja ühe aastaga sellest lahti ei saa. Selleks peaksin ma Šveitsis elama vähemalt 20-30 aastat, et omandada šveitslase kombed täielikult.
Oota, millest ma rääkisin? Ah jaa, suusalaagrist!

Ühest asjast ei saa rääkimata jätta. Šveitsi maastik ja mäed on imeilusad. Tegemist oli kindlasti ühe põhjusega, miks ma siia üldse tulin. Käia ära mägedes. Šveitsi mägedes. See on nüüd tehtud!
Kellel on fetiš mägede üle, siis paremat kohta ma teile soovitada ei oska. Siin leidub neid igale maitsele, kui silmapiiril vähemalt üks mägi ei paista, siis tunnen end väga imelikult.

Kolmapäeval läksin otse rajale, olles omandanud vajalikud oskused nagu pidurdamine ja pööramine. Muigel sui meenutan, kuidas ma pööramist õppisin. Oma pikakasvulisuse tõttu võttis mul asjade õppimine rohkem aega kui lühematel, seega pidi YFU vabatahtlik, kes nad kõik on ka suusaõpetajad, mulle selgitama seda teist teed pidi. Üks meeldejääv lause: "Hoia pitsapositsiooni ja kui tahad pöörata, näita oma tagumenti neile inimestele, kelle poole sa ei pööra, hoides samal ajal raskust tagumisel jalal". Väga arusaadav viis millegi õpetamiseks!

Rajal sain ma instruktsioonid grupijuhilt püsida tema selja taga ja teha nii, nagu tema ees teeb, ehk siis teha täielikke pöördeid, et hoida kiirus madal. Muidugi olin see mina, kes ühe pöörde jättis poolikuks ja seejärel nina ees kõrgest mäest alla vihises. Läks 300 meetrit, kuni lõpuks pidama sain. Vabatahtlik oli väga üllatunud, et ma ei kukkunud, sest tema sõnutsi olin ma nagu kana suuskadel, mingit kontrolli ma küll ei omanud oma sõidustiili üle. Võib-olla andis mulle suusatamises edu hea tasakaalu säilitamise oskus, mis tuleneb aastate tagusest uisutamise kogemustest (ka ilurulluisutamine). Lõunat sõime mägedes ühes piknikuruumis, igaüks ostis oma lõunasöögi endale ise. Tegin seda ka mina, aga viimasel suusatamise päeval suutsin oma söögi kuidagimoodi kuhugi ära kaotada ja kui oma murest vabatahtlikele kurtsin, ei suutnud nad seda uskuda. Õnneks lubati mul süüa nende lauas ehk nälga ma ei jäänud.

Reedel oli aeg hüvasti jätta kogu rahvaga. Seljataha jäid väga meeldejäävad 5 päeva. Kahjuks pean nentima, et suusahullus minus ei tärganud, kuigi suutsin viimasel korral täiesti mõnusalt selle raja läbida. Minu jaoks on selles spordialas liiga palju sahkerdamist: enne suusatamist pead sa kuskilt varustuse saama, siis pead seda varustust kõike selga toppima ja veel kuhugi mägedesse minema. See võtab kõik liiga palju aega. Tennis on ikka palju mugavam: ajad 20 sekundiga püksid-särgid selga, 20 sekundiga tossud jalga, võtad reketi ja oledki valmis mängimiseks.
Mis aga mulle väga meeldis suusalaagri juures, oli seltskond. Nende 60 vahetusõpilase ja umbes 20 vabatahtliku seas oli nii palju erinevaid karaktereid, et igav ei hakanud kunagi.

Liigses põnevushoos unustasin absoluutselt pilte teha. Mõned lumised fotod sain siiski võetud.

Praegu käivad teadupärast Austraalia lahtised ja üllatus-üllatus, ka mina vaatan seda. Kes tennisest huvitub, siis kunagi ammu kirjutasin postituse Federerist, kui ta eelmisel aastal selle sama turniiri võitis, kui soovite, vaadake üle. Igatahes, kuna üritan vaadata niipalju kui võimalik ja mängud hakkavad juba kell 1 öösel siinse aja järgi, siis olen ma viimased nädal aega ärganud iga päev üles vähemalt kell 5 öösel, et matše vaadata, nii ka koolipäevadel. Minu vahetusperekond peab mind hulluks vist (heas mõttes).

Oli tore teile teada anda minu tegemistest suusalaagris ja järgmistest teemadest kirjutan juba üsna varsti! C´etait un plaisir de vous ecrire des histoires au sujet de ski camp et j´ecrirai encore bientot!
Kohtumiseni,
Karel

Jõulud ja 1/2 vahetusaastast

15. postitus


Tänane postitus minu vahetusaastast Šveitsis on pisut teistsugune. Nimelt tähistas minu blogi 10.jaanuaril oma 1. aastapäeva. Esimest ja ühtlasi ka viimast aastapäeva.
Mäletan väga hästi 10. jaanuarit 2017, sellel ajal tegelesin peamiselt toetajate otsimisega ja igasuguste paberite täitmisega, kui ühel õhtul otsustasin, et aeg on minu Šveitsi minek internetikanalitel avalikustada. Minu jaoks oli see esimene kord elus üldse blogi kirjutada ja mul polnud õrna aimugi, mis stiilis ma seda peaksin tegema, sest mul puudusid kogemused. Miniraamatuid ja muid jutukesi olen kirjutanud suurtes kogustes, aga blogiga oli see mul esmane kokkupuude. Oleksin võinud minna lihtsamat teed pidi ja panna palju-palju pilte ja kirjeldada oma päevategemistest, aga sain ruttu aru, et niimoodi kirjutades ei paku see väga teistele huvi, sest päevad kipuvad ju tihti korduma ja üldjuhul jäävad postitused lühikeseks. Üritasin leida oma teed kirjutamiseks ja mingi hetk hakkas üks idee mu peas kerkima.
Olen palju lugenud "Minu" sarja reisiraamatuid. Žanrina sobivad need pigem ilukirjandusvaldkonda, sest igas reisiraamatus on alati üks peamine teema, mille ümber kogu raamat varieerub. Näiteks raamatukirjutaja töökoht selles riigis, tema abikaasa, mingi põhjus, miks ta sinna riiki läks. Seejärel on raamatutes peaaegu alati juttu kahe riigi erinevustest ja "muud" juttu.
Põhimõtteliselt võin ma öelda, et oma silmis ei kirjuta ma blogi, ma kirjutan raamatut. "Minu" raamatut. Raamatut, mis keskneb vahetusaasta ümber. Miks ma seda tiitlit oma blogi pealkirjaks ei pannud? Kuna "Minu Šveits" pealkirjaga blogisid on juba hea hulgi internetis ja oma mõistult tahan ma olla alati originaalne.
Kirjutades üritan ma alati eneseks jääda ja hoian blogi sellisena, nagu ma ise olen. Informatiivse ja vahepealsete huumorinurkadega.
Esimese postituse kirjapaneku ajal oli minu peas väga palju teadmatust, mis sellest kõigest välja kujuneb, polnud minu vahetusaastagi veel täiesti kindel. Tegelikult polnud mingit põhjust muretsemiseks, esimene postitus võeti vastu suurte kiidusõnadega, ka inimestelt, kellega ma polnud kunagi varem rääkinud. Seejärel ütlesin ma endale, et siit võib saada alguse üks hea lugu ja katki ma seda teekonda ei jäta. Aasta ja 4 päeva hiljem võin ma seda lubadust kinnitada. Elagu minu "11 kuud Šveitsis(mis tegelikult on 10 kuud, või siis 10 ja pool kuud)"!

Põhjust on märkida ka seda, et reedel jõudis minu seiklus siin täpselt poole peale. 12.august saabusin siia noore kukena, 12.jaanuar olen kasvanud palju küpsemaks vahetusõpilaseks ja usun, et eesolevad 5 kuud ületavad eelnevad 5 kuud märkimisväärse vahemaaga.

Nüüd, kui ma olen ennast juba soojaks kirjutanud, oleks ka aeg tänased teemad käsile võtta.
Täna blogis: Jõulumaraton Šveitsis, Aastavahetus Chamonix-s ja 4 päeva saksakeelses Šveitsis.

JÕULUD

1. jõulupidu. 23.12.2017


Toimus minu kodus ja kohale tuli terve Francoise(2. vahetusema) suguvõsa. Numbrites tähendas see 27 inimest ehk väga palju askeldamist tuli teha juba enne pidu, et kõik nelja seina vahele ära mahutada. Nagu šveitslastele kombeks, kõik istekohad olid juba ennem ära otsustatud ja paika pandud. Seda protsessi viisid läbi minu 1. vahetusema Myriam ja tema sugulane, kes pidasid maha terava arutelu, mis iseloomuga inimesed kokku panna ja millised mitte. Paar korda juhtus aga väike äpardus kohamääramisel ning kõrvuti istuma olid pandud inimesed, kelle vahel oli kunagi olnud kaikamäärimine. See on aga ju tohutu risk õhtu sujuvale kulgemisele. Seega pidid nad järjekorda uuesti muutma ning pärast ebavajalikult pikka rabelemist said kõik kohad lõpuks ära määratud. Mina sattusin muidugi vahetusonu Pierre kõrvale. Suurimad blogifännid võib-olla mäletavad teda minu varasematest postitustest, tema on natuke teistsugune inimene. Talle meeldib nt meie basseini ääres paljalt päevitada. See on vaid üks huvitav fakt temast. Peale selle on tegemist muusikuga, kellel on kodus oma muusikastuudio, kus enamik laule kirjutab ta taksosõitmisest funkmuusikastiilis. Miks just taksodest? Sest taksosõitmine on tema igapäevatöö. Mulle on räägitud tema legendaarsest 60. juubeli peost eelmisel suvel, kuhu oli kutsutud kohale terve bänd ja mis õhtu lõpetuseks võttis juba 1999.aasta Õllesummeri mõõdud. Tolle peo kohta ringleb palju lugusid, mille eest "Kroonika" miljoneid maksaks, et neid avalikustada. Peale kõige selle on ta ainus inimene, kes meie pere inimestest saunas käib, peale minu. Õhtu tõotas tulla huvitav!

                                                         Viimased ettevalmistused

                                           Rohkem pilte mul tegelikult sellest õhtust polegi

Meie pere jõuluõhtu on alati niisugune: kõigepealt kogunetakse väiksema laua ümber, mille peal on aperod või siis eelroad, milleks on tavaliselt igasugused köögiviljad dipikastmega ning kevadrullid. Pettumuseks olid tortillade ja soolaste snäkkide puudumine, aga muu toit korvas selle hetkelise rahulolematuse ilusti. Pärast eelrooga liikus rahvas suurte laudade taha oma kindlatele kohtadele ja seejärel toodi lauale salat, millest minu omast pool Pierre ära sõi, sest seda oli minu jaoks liiga palju. Lõpuks saabus ka põhiroog, milleks oli väga hea kartul koos mingi lihaga, mida ma täpsemalt enam ei mäleta. Desserdiks pakuti kõigepealt jääkülma puuviljajäätist. Igaüks sai puuviljade seast valida ja mina otsustasin meloni kasuks, mis oli kahtlemata õhtu parim osa, sest see oli vapustavalt hea. Hiljem anti maitsta ka kastanikooki, mis oli okei. Kinke esimesel jõulupeol ei jagatud, sest nii on see olnud nende perel kombeks juba aastaid. Kingita ma siiski ei jäänud, sest ma olin juba hommikul saanud ühiskingi minu vahetusvanematelt (kõrvaklapid). Mulle väga meeldib nende arusaamine jõuludest, alati ei pea kahtlemata olema kinke, piisab headest soovidest ja inimeste koosolemisest ning kõigil on hea olla.

2. jõulupidu 24.12.2017


Toimus Prantsusmaal ja kohal olid vahetusisa suguvõsa. Söök oli üsna sarnane, ainult selle erandiga, et pakuti üht delikatessi, foie gras-d. Foie gras on maksaliha, aga erineb see Eesti maksalihast selle poolest, et see näeb välja nagu pasteet ja see on külm. Peaaegu kõikidele šveitslastele meeldib see, aga mitte mulle. Ühest ampsust piisas teadmiseks, et minu maitsemeeli see ei rahulda. Sain ka kinke: palju šokolaadi, kena kampsuni ja raha. See õhtu oli ikka tunduvalt rahulikum kui eelnev, sest inimesi oli kohal palju vähem.


3. jõulupidu 25.12.2017


Jõulude kolmas ja viimane vaatus toimus vahetusvanaema juures Lausannes(Romandia suuruselt teises linnas). Seekord olid kohal peaaegu kõik 1. vahetusema Myriami perekonna liikmed. Igaüks sai endale ühe kingi ja see, kellele sa kingi teed, oli varem paika pandud, täpselt, nagu ka istekohad taaskordselt. Mina sain kingiks Roger Federeri t-särgi, mille eest olen väga õnnelik. Söök oli jällegi šveitsilik ning laual oli ka foie gras, millest ma seekord eemale hoidsin. Enne õhtusööki toimus aga väike draama, kui kaks õde läksid omavahel sõimlema kinkide hulga üle. Nimelt pidi kuuse all olema  15 kinki, aga neid oli seal tublisti üle 40, sest kõik ei pidanud kokkuleppest kinni ja tegid kinke ka muudele pereliikmetele, mistõttu ühele õele see olukord üldse ei meeldinud, aga teisel polnud kinkide ülekülluse vastu midagi, tulemuseks oli konflikt, mis lahenes niiviisi, et lisakingid veeti kuuse alt minema hilisemaks kätteandmiseks ja alles jäid vaid originaalsed kingid.
See jäi õnneks ainsaks sõnavahetuseks sel õhtul. Jõuluõhtu ise oli taaskord tore, sattusin istuma vahetusvanaema kõrvale ja ta rääkis minuga terve õhtu poliitikast. Mulle meeldib rääkida poliitikast, aga kui tegemist on jõuludega, siis ma leian, et on ka paremaid teemasid, mida üleval hoida, kui korruptsioon ja sõjad. Mitu korda üritasin jutu ajada kooli või söögi või kultuuri peale, aga kuidagi jõudis ta ikka tagasi oma Putini ja Trumpi ning teiste juurde.:D Selleks ajaks olin ma juba üsna väsinud sellest tervest jõuluprallest, sest ütlen ausalt, 3 jõulupidu on liiga palju. Mulle piisab ühest. Jõulumaraton lõppes kena ühispildiga.

31. detsembril sõitsime kõik koos Chamonix-sse Prantsusmaale. Chamonix on linn mägedes ja väga populaarne suusaturistide seas. Minu vahetusperekond läks sinna 5 päevaks, mina aga vaid kaheks päevaks ning suusatama ma ei läinud, kuna YFU suusareis oli vaid nurga taga. Ma ei ole eriline suusafänn, seega korraldasin endale hoopis teistsuguse puhkuse kui mu vahetuspere. Nimelt elab Zürichi lähedal üks minu sõber, kes on samuti vahetusõpilane, aga Tšehhist. Mõtlesingi siis, et miks mitte minna vaheaja ajal hoopis saksakeelset Šveitsi avastama. Väike kiri talle ja asja saigi, sain loa tema juures ööbida 3 ööd ning selle aja jooksul veetsin kenasti aega Zürichi kandis.
Veel enne Zürichit olin ma aga 2 ööd Chamonix-s ja esimeseks ööks sattus olema aastavahetusöö, mis oli ilmselt minu elu kõige rahulikum aastavahetus. Käisime uut aastat vastu võtmas linna keskväljakul, kus inimesi oli massiliselt, melu oli tohutu ning selline tunne oli, et nüüd läheb lahti ennenägematu ilutulestik. sest eelmäng oli korralik, inimesed olid ootusärevad ja kui uue aastani jäi 20 sekundit, hakkasid kõik valjuhäälselt sekundeid lugema. Kui sekundid jõudsid nulli, oli väike paus, kus keegi ei hinganud, ning seejärel oli kaks nõrka paugukest. Tere tulemast, 2018! Seejärel toimus heade soovide vahetamine kõigi vahel ning toimus kojuminek.
Aasta esimesel päeval käisin Chamonix peal ringi.

2. jaanuaril läksin siis lõpuks selle Tšehhi vahetusõpilase vahetuspere juurde. Jõudsin järeldusele, et Šveitsi saksakeelses osas elavad inimesed sarnanevad eestlastele palju enam, kui prantsuskeelses osas elavad inimesed. Tema vahetusisa oli esimene korraliku sarkasmimeelega šveitslane, keda ma kohanud olen. Esimesel õhtul käisime lihtsalt linna peal avastamas ning mida ma tähele panin, oli see, et baare ja klubisid oli iga nurga peal. Linn ise nägi palju suurem välja kui Genf(mis on ka tõsi, sest Genfis elab 198000 inimest, Zürichis 450000). Selletõttu on Genfis hubasem tunne. Pärast kahe linna nägemist saan ma neid võrrelda ja ma ütlen seda, et peoinimestele sobib rohkem Zürich, sest actionit ja tegevusi on selles linnas rohkem. Genfi kasuks räägib mitmete kenade kultuuriobjektide ja imeilusa vanalinna olemasolu. Vaimumeestele ja kultuurifriikidele, nagu mina, sobib rohkem Genf. Kui ma nii võin öelda, siis Zürich on Šveitsi Tallinn ja Genf Šveitsi Tartu. Esimese õhtu pildid:

Träni, mis on kõik jõest leitud.

Järgneval päeval läksime ajaloomuuseumisse, ühte kõrgesse torni (Prime Tower, kõrguselt 2. torn Šveitsis) ja FIFA muuseumisse, mis mulle meeldis tohutult. Tore vahepala. Eelneval õhtul, kui me oma reisikava paika panime, ütles tema vahetusema, et see oleks tore idee, kui me saaks muuseumist torni juurde kõndida (2,5 kilomeetrit) et hingata värsket õhku ja vaadata ringi. Kõik see olekski olnud väga tore, kui muuseumist väljumise ajal ei oleks hakanud seniste talvekuude Euroopa tugevaim torm, mis tekitas Kesk-Euroopas palju kahju, jättis ära lende ja rebis katuseid maha. Mõnusa jalutuskäigu asemel pidime ennast oma jopede sisse mähkima, et mitte teravate raheteradega vastu silmi saada ja hoidma ennast küliliasendis, et mitte tuule poolt uhutud saada. Vahepeal ümberringi vaadates saime aru, et me olime ainsad idioodid, kes Zürichi tänavatel liikusid. Lõpuks Prime Towerisse jõudsin läbivettinuna ning võitsin mitmete ülikondades ärimeeste pilke, kui liftis tilkusin. Mitteüllatuslikult jäin ma pärast seda meeldivat jalutuskäiku haigeks ja olin tugeva kurguvaluga järgmised 7 päeva.

                                                                     Prime tower

FIFA muuseum

5.jaanuaril oli aeg tagasi Genfi pöörduda, aga enne seda käisime veel ühes imeilusas Šveitsi linnas, Luzernis. Paraku olin ma aga 38 kraadises palavikus sel päeval "tänu" eelneva päeva tormile, seega ma ei tahtnud eriti linna peal rännata. Mõned kenad kohad leidsin aga ikkagi:

"Elu on nagu jalgratas- selleks, et tasakaalu hoida, tuleb edasi liikuda". Vahetusaastat väga hästi ilmestav lause. Selliste sõnadega ongi paslik lõpetada tänane, järjekorras viieteistkümnes, postitus. Soovin teile, nagu alati, kõike kaunist ja nägemiseni järgmisel korral!
Karel M. Sibold