Tänane postitus minu vahetusaastast Šveitsis on pisut teistsugune. Nimelt tähistas minu blogi 10.jaanuaril oma 1. aastapäeva. Esimest ja ühtlasi ka viimast aastapäeva.
Mäletan väga hästi 10. jaanuarit 2017, sellel ajal tegelesin peamiselt toetajate otsimisega ja igasuguste paberite täitmisega, kui ühel õhtul otsustasin, et aeg on minu Šveitsi minek internetikanalitel avalikustada. Minu jaoks oli see esimene kord elus üldse blogi kirjutada ja mul polnud õrna aimugi, mis stiilis ma seda peaksin tegema, sest mul puudusid kogemused. Miniraamatuid ja muid jutukesi olen kirjutanud suurtes kogustes, aga blogiga oli see mul esmane kokkupuude. Oleksin võinud minna lihtsamat teed pidi ja panna palju-palju pilte ja kirjeldada oma päevategemistest, aga sain ruttu aru, et niimoodi kirjutades ei paku see väga teistele huvi, sest päevad kipuvad ju tihti korduma ja üldjuhul jäävad postitused lühikeseks. Üritasin leida oma teed kirjutamiseks ja mingi hetk hakkas üks idee mu peas kerkima.
Olen palju lugenud "Minu" sarja reisiraamatuid. Žanrina sobivad need pigem ilukirjandusvaldkonda, sest igas reisiraamatus on alati üks peamine teema, mille ümber kogu raamat varieerub. Näiteks raamatukirjutaja töökoht selles riigis, tema abikaasa, mingi põhjus, miks ta sinna riiki läks. Seejärel on raamatutes peaaegu alati juttu kahe riigi erinevustest ja "muud" juttu.
Põhimõtteliselt võin ma öelda, et oma silmis ei kirjuta ma blogi, ma kirjutan raamatut. "Minu" raamatut. Raamatut, mis keskneb vahetusaasta ümber. Miks ma seda tiitlit oma blogi pealkirjaks ei pannud? Kuna "Minu Šveits" pealkirjaga blogisid on juba hea hulgi internetis ja oma mõistult tahan ma olla alati originaalne.
Kirjutades üritan ma alati eneseks jääda ja hoian blogi sellisena, nagu ma ise olen. Informatiivse ja vahepealsete huumorinurkadega.
Esimese postituse kirjapaneku ajal oli minu peas väga palju teadmatust, mis sellest kõigest välja kujuneb, polnud minu vahetusaastagi veel täiesti kindel. Tegelikult polnud mingit põhjust muretsemiseks, esimene postitus võeti vastu suurte kiidusõnadega, ka inimestelt, kellega ma polnud kunagi varem rääkinud. Seejärel ütlesin ma endale, et siit võib saada alguse üks hea lugu ja katki ma seda teekonda ei jäta. Aasta ja 4 päeva hiljem võin ma seda lubadust kinnitada. Elagu minu "11 kuud Šveitsis(mis tegelikult on 10 kuud, või siis 10 ja pool kuud)"!
Põhjust on märkida ka seda, et reedel jõudis minu seiklus siin täpselt poole peale. 12.august saabusin siia noore kukena, 12.jaanuar olen kasvanud palju küpsemaks vahetusõpilaseks ja usun, et eesolevad 5 kuud ületavad eelnevad 5 kuud märkimisväärse vahemaaga.
Nüüd, kui ma olen ennast juba soojaks kirjutanud, oleks ka aeg tänased teemad käsile võtta.
Täna blogis: Jõulumaraton Šveitsis, Aastavahetus Chamonix-s ja 4 päeva saksakeelses Šveitsis.
JÕULUD
1. jõulupidu. 23.12.2017
Toimus minu kodus ja kohale tuli terve Francoise(2. vahetusema) suguvõsa. Numbrites tähendas see 27 inimest ehk väga palju askeldamist tuli teha juba enne pidu, et kõik nelja seina vahele ära mahutada. Nagu šveitslastele kombeks, kõik istekohad olid juba ennem ära otsustatud ja paika pandud. Seda protsessi viisid läbi minu 1. vahetusema Myriam ja tema sugulane, kes pidasid maha terava arutelu, mis iseloomuga inimesed kokku panna ja millised mitte. Paar korda juhtus aga väike äpardus kohamääramisel ning kõrvuti istuma olid pandud inimesed, kelle vahel oli kunagi olnud kaikamäärimine. See on aga ju tohutu risk õhtu sujuvale kulgemisele. Seega pidid nad järjekorda uuesti muutma ning pärast ebavajalikult pikka rabelemist said kõik kohad lõpuks ära määratud. Mina sattusin muidugi vahetusonu Pierre kõrvale. Suurimad blogifännid võib-olla mäletavad teda minu varasematest postitustest, tema on natuke teistsugune inimene. Talle meeldib nt meie basseini ääres paljalt päevitada. See on vaid üks huvitav fakt temast. Peale selle on tegemist muusikuga, kellel on kodus oma muusikastuudio, kus enamik laule kirjutab ta taksosõitmisest funkmuusikastiilis. Miks just taksodest? Sest taksosõitmine on tema igapäevatöö. Mulle on räägitud tema legendaarsest 60. juubeli peost eelmisel suvel, kuhu oli kutsutud kohale terve bänd ja mis õhtu lõpetuseks võttis juba 1999.aasta Õllesummeri mõõdud. Tolle peo kohta ringleb palju lugusid, mille eest "Kroonika" miljoneid maksaks, et neid avalikustada. Peale kõige selle on ta ainus inimene, kes meie pere inimestest saunas käib, peale minu. Õhtu tõotas tulla huvitav!
Viimased ettevalmistused
Meie pere jõuluõhtu on alati niisugune: kõigepealt kogunetakse väiksema laua ümber, mille peal on aperod või siis eelroad, milleks on tavaliselt igasugused köögiviljad dipikastmega ning kevadrullid. Pettumuseks olid tortillade ja soolaste snäkkide puudumine, aga muu toit korvas selle hetkelise rahulolematuse ilusti. Pärast eelrooga liikus rahvas suurte laudade taha oma kindlatele kohtadele ja seejärel toodi lauale salat, millest minu omast pool Pierre ära sõi, sest seda oli minu jaoks liiga palju. Lõpuks saabus ka põhiroog, milleks oli väga hea kartul koos mingi lihaga, mida ma täpsemalt enam ei mäleta. Desserdiks pakuti kõigepealt jääkülma puuviljajäätist. Igaüks sai puuviljade seast valida ja mina otsustasin meloni kasuks, mis oli kahtlemata õhtu parim osa, sest see oli vapustavalt hea. Hiljem anti maitsta ka kastanikooki, mis oli okei. Kinke esimesel jõulupeol ei jagatud, sest nii on see olnud nende perel kombeks juba aastaid. Kingita ma siiski ei jäänud, sest ma olin juba hommikul saanud ühiskingi minu vahetusvanematelt (kõrvaklapid). Mulle väga meeldib nende arusaamine jõuludest, alati ei pea kahtlemata olema kinke, piisab headest soovidest ja inimeste koosolemisest ning kõigil on hea olla.
2. jõulupidu 24.12.2017
Toimus Prantsusmaal ja kohal olid vahetusisa suguvõsa. Söök oli üsna sarnane, ainult selle erandiga, et pakuti üht delikatessi, foie gras-d. Foie gras on maksaliha, aga erineb see Eesti maksalihast selle poolest, et see näeb välja nagu pasteet ja see on külm. Peaaegu kõikidele šveitslastele meeldib see, aga mitte mulle. Ühest ampsust piisas teadmiseks, et minu maitsemeeli see ei rahulda. Sain ka kinke: palju šokolaadi, kena kampsuni ja raha. See õhtu oli ikka tunduvalt rahulikum kui eelnev, sest inimesi oli kohal palju vähem.
3. jõulupidu 25.12.2017
Jõulude kolmas ja viimane vaatus toimus vahetusvanaema juures Lausannes(Romandia suuruselt teises linnas). Seekord olid kohal peaaegu kõik 1. vahetusema Myriami perekonna liikmed. Igaüks sai endale ühe kingi ja see, kellele sa kingi teed, oli varem paika pandud, täpselt, nagu ka istekohad taaskordselt. Mina sain kingiks Roger Federeri t-särgi, mille eest olen väga õnnelik. Söök oli jällegi šveitsilik ning laual oli ka foie gras, millest ma seekord eemale hoidsin. Enne õhtusööki toimus aga väike draama, kui kaks õde läksid omavahel sõimlema kinkide hulga üle. Nimelt pidi kuuse all olema 15 kinki, aga neid oli seal tublisti üle 40, sest kõik ei pidanud kokkuleppest kinni ja tegid kinke ka muudele pereliikmetele, mistõttu ühele õele see olukord üldse ei meeldinud, aga teisel polnud kinkide ülekülluse vastu midagi, tulemuseks oli konflikt, mis lahenes niiviisi, et lisakingid veeti kuuse alt minema hilisemaks kätteandmiseks ja alles jäid vaid originaalsed kingid.
See jäi õnneks ainsaks sõnavahetuseks sel õhtul. Jõuluõhtu ise oli taaskord tore, sattusin istuma vahetusvanaema kõrvale ja ta rääkis minuga terve õhtu poliitikast. Mulle meeldib rääkida poliitikast, aga kui tegemist on jõuludega, siis ma leian, et on ka paremaid teemasid, mida üleval hoida, kui korruptsioon ja sõjad. Mitu korda üritasin jutu ajada kooli või söögi või kultuuri peale, aga kuidagi jõudis ta ikka tagasi oma Putini ja Trumpi ning teiste juurde.:D Selleks ajaks olin ma juba üsna väsinud sellest tervest jõuluprallest, sest ütlen ausalt, 3 jõulupidu on liiga palju. Mulle piisab ühest. Jõulumaraton lõppes kena ühispildiga.
31. detsembril sõitsime kõik koos Chamonix-sse Prantsusmaale. Chamonix on linn mägedes ja väga populaarne suusaturistide seas. Minu vahetusperekond läks sinna 5 päevaks, mina aga vaid kaheks päevaks ning suusatama ma ei läinud, kuna YFU suusareis oli vaid nurga taga. Ma ei ole eriline suusafänn, seega korraldasin endale hoopis teistsuguse puhkuse kui mu vahetuspere. Nimelt elab Zürichi lähedal üks minu sõber, kes on samuti vahetusõpilane, aga Tšehhist. Mõtlesingi siis, et miks mitte minna vaheaja ajal hoopis saksakeelset Šveitsi avastama. Väike kiri talle ja asja saigi, sain loa tema juures ööbida 3 ööd ning selle aja jooksul veetsin kenasti aega Zürichi kandis.
Veel enne Zürichit olin ma aga 2 ööd Chamonix-s ja esimeseks ööks sattus olema aastavahetusöö, mis oli ilmselt minu elu kõige rahulikum aastavahetus. Käisime uut aastat vastu võtmas linna keskväljakul, kus inimesi oli massiliselt, melu oli tohutu ning selline tunne oli, et nüüd läheb lahti ennenägematu ilutulestik. sest eelmäng oli korralik, inimesed olid ootusärevad ja kui uue aastani jäi 20 sekundit, hakkasid kõik valjuhäälselt sekundeid lugema. Kui sekundid jõudsid nulli, oli väike paus, kus keegi ei hinganud, ning seejärel oli kaks nõrka paugukest. Tere tulemast, 2018! Seejärel toimus heade soovide vahetamine kõigi vahel ning toimus kojuminek.
Aasta esimesel päeval käisin Chamonix peal ringi.
2. jaanuaril läksin siis lõpuks selle Tšehhi vahetusõpilase vahetuspere juurde. Jõudsin järeldusele, et Šveitsi saksakeelses osas elavad inimesed sarnanevad eestlastele palju enam, kui prantsuskeelses osas elavad inimesed. Tema vahetusisa oli esimene korraliku sarkasmimeelega šveitslane, keda ma kohanud olen. Esimesel õhtul käisime lihtsalt linna peal avastamas ning mida ma tähele panin, oli see, et baare ja klubisid oli iga nurga peal. Linn ise nägi palju suurem välja kui Genf(mis on ka tõsi, sest Genfis elab 198000 inimest, Zürichis 450000). Selletõttu on Genfis hubasem tunne. Pärast kahe linna nägemist saan ma neid võrrelda ja ma ütlen seda, et peoinimestele sobib rohkem Zürich, sest actionit ja tegevusi on selles linnas rohkem. Genfi kasuks räägib mitmete kenade kultuuriobjektide ja imeilusa vanalinna olemasolu. Vaimumeestele ja kultuurifriikidele, nagu mina, sobib rohkem Genf. Kui ma nii võin öelda, siis Zürich on Šveitsi Tallinn ja Genf Šveitsi Tartu. Esimese õhtu pildid:
Träni, mis on kõik jõest leitud.
Järgneval päeval läksime ajaloomuuseumisse, ühte kõrgesse torni (Prime Tower, kõrguselt 2. torn Šveitsis) ja FIFA muuseumisse, mis mulle meeldis tohutult. Tore vahepala. Eelneval õhtul, kui me oma reisikava paika panime, ütles tema vahetusema, et see oleks tore idee, kui me saaks muuseumist torni juurde kõndida (2,5 kilomeetrit) et hingata värsket õhku ja vaadata ringi. Kõik see olekski olnud väga tore, kui muuseumist väljumise ajal ei oleks hakanud seniste talvekuude Euroopa tugevaim torm, mis tekitas Kesk-Euroopas palju kahju, jättis ära lende ja rebis katuseid maha. Mõnusa jalutuskäigu asemel pidime ennast oma jopede sisse mähkima, et mitte teravate raheteradega vastu silmi saada ja hoidma ennast küliliasendis, et mitte tuule poolt uhutud saada. Vahepeal ümberringi vaadates saime aru, et me olime ainsad idioodid, kes Zürichi tänavatel liikusid. Lõpuks Prime Towerisse jõudsin läbivettinuna ning võitsin mitmete ülikondades ärimeeste pilke, kui liftis tilkusin. Mitteüllatuslikult jäin ma pärast seda meeldivat jalutuskäiku haigeks ja olin tugeva kurguvaluga järgmised 7 päeva.
Prime tower
FIFA muuseum
5.jaanuaril oli aeg tagasi Genfi pöörduda, aga enne seda käisime veel ühes imeilusas Šveitsi linnas, Luzernis. Paraku olin ma aga 38 kraadises palavikus sel päeval "tänu" eelneva päeva tormile, seega ma ei tahtnud eriti linna peal rännata. Mõned kenad kohad leidsin aga ikkagi:
"Elu on nagu jalgratas- selleks, et tasakaalu hoida, tuleb edasi liikuda". Vahetusaastat väga hästi ilmestav lause. Selliste sõnadega ongi paslik lõpetada tänane, järjekorras viieteistkümnes, postitus. Soovin teile, nagu alati, kõike kaunist ja nägemiseni järgmisel korral!
Karel M. Sibold
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar