Päevad lendavad ülehelikiirusel ja vaikselt hakkab minu vahetusaasta poole peale jõudma. Kolmapäeval rääkisid minu vahetusemad omavahel juba tulevasest juulikuisest reisist Hispaaniasse ning äkitselt ma taipasin, et ma ei ole enam siin juulikuus. See oli esimene kord, kui ma tundsin, et mu vahetusaasta on juba täiskasvanuikka jõudnud. Ees ootab veel vaid keskiga ja vanuriiga vahetusaasta mõistes. Olen kasvanud küpseks vahetusõpilaseks ning loodan, et ees ootavad kuud tulevad veelgi paremad, kui varasemad kuud juba olnud on!
Üritan ikkagi teid enda tegemistega kursis hoida, aga kahjuks pean nentima, et viimasest postitusest on pea kuu möödas ja ideaalis peaksin ma kirjutama iga kahe nädala tagant. Nii ma endale enne vahetusaastat lubasin. Piisavalt palju on blogisid, mis alustavad väga pompoosselt, aga siis vajuvad soiku. Ma saan täiesti aru, miks niimoodi juhtub, sest kõik on nii tavaliseks nende jaoks muutunud, et midagi pole kirjutada. Samas, need tavalised asjad võivad teistele tunduda väga põnevad, seega kirjutan täna asjadest, mis mulle on igapäevased ja üsna ebahuvitavad, aga teistele võib-olla huvipakkuvad.
Räägin ühistranspordist. Bussijuhtidel on üsna savi graafikust kinnipidamisest. Kujutan ette, et paljud teist löövad suured silmad ette, et nagu mis mõttes, sa elad ju Šveitsis? Kõik käib siin ju nagu kellavärk? Tutkit brat, ütlen ma selle peale. Peale rongide, mis on tõepoolest ülimalt täpsed, ei tasu Genfis näpuga sõidugraafikust kellaaegu välja ajada. Buss tuleb, kui ta tuleb. Vahepeal ei tulegi, nagu üks kord, kui ma kinno läksin. Tol päeval vaatasin kenasti enneaegselt bussiajad üle, et ikka korraliku inimesena turvalise lisaajaga kohale saabuksin. Minu kodust läheb vaid üks buss sinna kinno ning 40 minutiliste pausidega kahe bussi vahel. Edukalt peatusesse jõudnuna hakkasin bussi ootama. 5 minutit pärast tegelikku kellaaega hakkasin rahutuks muutuma. Mul on olemas telefonis äpp, kus on kirjas kõikide busside reaalajas saabumised ning see näitas kogu aeg, et minu buss peaks 2 minuti pärast kohale jõudma. Ja nii 10 minutit. Algselt rahulik bussisõit kinno hakkas muutuma vähe ebameeldivamaks, sest järgmise bussiga oleks ma korralikult hiljaks jäänud. Äpp ei andnud alla ja lubas endiselt, et minu neljaratas saabub kahe minuti pärast, siis toimus aga mingi meeleolumuutus ja äkitselt haihtus mu buss sootuks ekraanilt. Mulle oli see justkui stardipauk, hüppasin ühe teise bussi peale, mis viis mu vaid veidi kinole lähemale. Seejärel hüppasin veel ühe bussi peale ja peale seda kasutasin oma orienteerumisoskust läbi piirkonna, mida ma polnud kunagi varem läbinud. Kohale jõudsin 2 minutit enne seansi algust ja kinotoolile viimase reklaami ajal enne filmi. Lõpp hea, kõik hea. Aga Genfi ühistranspordisüsteem sai sellel õhtul endale ühe vaenlase juurde.
Kuigi üks asi mulle väga meeldib: bussis on internet.
Ütlen ausalt, Genf ei näe šveitsi linna moodi välja. Olgugi, et elanikke "vaid" 200000, võib Genfi pidada maailmalinnaks. Tänaval kohtab väga palju hispaanlasi, portugallasi, serbohorvaate ja araablasi. Sestap toimub erinevate kultuuride omavaheline lõimumine ning tulemuseks ongi üks maailmalinn, kus on natuke kõike. Suurt rolli omab ka asukoht, Kui vaadata kaarti, siis tundub, nagu oleks linn ülejäänud Šveitsist isoleeritud ja suure Prantsusmaa embuses. Kaelahingav Prantsusmaa on ka üheks põhjuseks, miks Genf pole nii punktuaalne kui muu Šveits. Tänavatel on tunda prantslaslikku "ah laseme asjadel omaviisi voogelda" suhtumist, mis mulle tegelikult sisimas meeldib, lihtsalt ebakorrasus sõidugraafikutes mulle ei istu üldse. Olen nüüdseks päris palju prantsuskeelses Šveitsis ehk Romandias ringi seigelnud ja võin nimetada šveitsilikke linnu. Nendeks on näiteks Fribourg, Montreux ja Lausanne. Kindlasti on neid veel, aga just neis kohtades tundsin, et vot nüüd olen ma Šveitsis.
Kunagi mainisin, et käin siin tennisetrennis. Mul on väga huvitav treener, kes on väga tore inimene, aga kui ta punktide peale mängib ja vea teeb, siis läheb ta tihti närvi ja laseb kuuldavale hispaaniakeelse tiraadi, mille sekka kuuluvad ka mõned päris mahlakad roppsõnad. Eestis on kõik treenerid, keda ma näinud olen, uskumatult rahulikud punktide peale mängimisel. Eelmisel nädalal sain trennis kõige uhkema saavutusega hakkama, kui selle sama treeneri vastu mängu võitsin. Võitmiseks pidin näitama oma kõige paremat mängu ja servioskust ning hiljem ütlesin talle, et ma pole kunagi paremini mänginud. Kahjuks ei suuda ma sellist mängu iga päev näidata, aga minust on arenenud tugev keskmik trennis, kus on ka üks potentsiaalne tulevikulootus.
8-12.detsember olid Genfis ühed väga põnevad päevad. kui pidutseti ühte püha millel nimeks Escalade. L´Escaladeks nimetatakse pidu, mille tingis Genfilaste võit prantslaste üle 1601. aasta 11-12.detsembri öösel. Just sel ööl kavatses prantsuse kuningas Charles Emmanuel I korraldada äkkrünnaku Genfi vallutamiseks. Uusajal, nagu paljudes teistes linnades (sh Tallinn), kaitses linna müür. Genf väljapoole müüri ei ulatunud. Linna vallutamiseks pidid prantsuse sõdurid ronima üle müüri, mille sees magasid linnakodanikud rahulikku ööund. Rünnak oli nii ettearvamatu, et mitte keegi valvuritest ei pannud ronivaid ega müüri taga olevaid tuhandeid sõdureid tähele. Küll aga kuulis legendi järgi õues toimuvast Catherine Cheynel, 14 lapse ema, kes ründajate vastu kasutas väga omapärast relva. Tulikuuma suppi. Cheynel viskas tulikuuma supi ronivate meeste suunas, tappes ühe nendest. Tekkinud segaduses said olukorrast aru nii müürivalvurid kui ka linnaelanikud, kes oma majadest väljusid ning teistega ühinesid linna kaitsma. Innukusega ja tahtega oma maad kaitsta väljusid lahingust võitjana linlased, kes ajasid prantslased tagasi sinna, kust nad olid tulnud. Sestap peetakse igal aastal detsembris Genfis suuri pidustusi. 8.detsembril toimus gümnaasiumiõpilaste rongkäik, kus osalesid kõik Genfi koolid. Igal koolil oli oma buss, kust lasti muusikat ning kooliõpilased olid ennast riietanud ükskõik mis riietusse ja veetsid lõbusalt tantsides aega. Sündmus meenutas väga karnevali oma värvikülluse ja meeleolu poolest. Kui teid huvitab, mida mina kandsin, siis selleks oli lihtsalt üks rohekas sõjaväekiiver. Põhjus selleks oli lihtne, kuulsin, et rongkäigu ajal on oht saada kanamunadega pihta, sestap see kiiver, sest mul poleks olnud erilist tuju hiljem munatükke juustest välja ajada. Mingil imekombel ma pääsesin nendest munadest, küll aga ei pääsenud ma habemeajamisvahust, mille üks Samuel L. Jacksonit "Pulp Fictionist" meenutav kodanik äkitselt selja tagant liginedes mulle pähe lajatas. Võite ette kujutada minu hilisemat bussisõitu koju koos normaalsete inimestega, kelle nägu ei olnud valge kreemiga koos ning kes vaikselt omaette naeru pugistasid. Teksti ilustamisega mõned pildid sellest pühast:
Kirju nagu loomaaed
Tagaplaanil paistab see Samuel L. Jackson
Escalade-i šokolaad, mida traditsiooniliselt iga kord süüakse
2. detsembril käisin YFU ürituse raames Fribourgis, kus me vaatasime rongkäiku ja St. Nicolas-d mööda vuhisemas. Kahjuks ei oska ma sellest pühast eriti midagi rääkida, peale selle, et tegemist on katoliikliku pühaga. Muul ajal vaatasin niisama linna peal ringi ja õhtu lõpetuseks käisin katedraalis suursugusel jumalateenistusel, mis jättis põneva mulje. Ees ootavad pildid Fribourgist:
Näe, sain St.Nicolas enda ka pildile.:) Natuke kõhe on,
aga siin ta siis on!
Hetkel, kui ma seda blogi kirjutan, on mul alles jäänud vaid üks poolaastaeksam matemaatikas ja siis võin 1.poolaastale "Au revoir" öelda ja vaheajale suunduda. Viimased koolinädalad on möödunud eelkõige eksamitele pühendudes, tundides saan ma nüüd peaaegu juba kõigest aru ja võtan tunnisisestes diskussioonides ka ise osa. Koolis on naljakas see, et üksteisele tere öeldes tehakse seda "lahedate" inimeste käepatsu. Alguses oli see veidi võõras, aga nüüd olen ära harjunud. Keeruliseks teeb asja see, et pole olemas üht kindlat käepatsu, vaid on olemas erinevaid kombinatsioone, seega on mul mitme õpilasega erinev tervitus kui teistega. Vahepeal kisub piinlikuks ka, kui üks tahab ühte viisi teha, aga mina hoopis teistviisi ja tulemuseks on писдец. Sellistel hetkedel eelistaks ma pigem põsemusisid teha.
Mina pidin tegema 4 poolaastaeksamit. 3 on tehtud, 1 veel. Esimesena sattus mulle inglise keele poolaastaeksam, kus ma pidin 10 minutit rääkima ühest juturaamatust, mille ma olin varem läbi lugenud. Mingeid probleeme see mulle ei valmistanud ja hindeks sain ma 6 palli süsteemis 5,5, ehk siis teine parim hinne (hinded lähevad nii: 6, 5,5 , 5, 4,5 , 4 jne kuni 1-ni). Järgnevaks tööks osutus geograafia, mis oli esimene tõsisem väljakutse, sest see oli prantsuse keeles. Töö oli suuline ning ma pidin rääkima Portugali rahvastikupüramiidist ja immigratsioonist Ameerikas. Jäin oma esitusega rahule ja teenisin hindeks 5-e! Eile oli mul poolaastatöö ajaloos, sedapuhku kirjalik. Teemaks inimeste uskumused keskajal, ehk siis teema, mis mul oli 7. klassis. Olgugi, et ajalugu mulle väga meeldib, siis keskaeg pakub mulle nendest erinevatest ajastutest huvi kõige vähem. Minu leivanumbriks, nagu kunagi olen maininud, on 2.maailmasõda ja Külm sõda. Sellegipoolest tundsin ma ennast küsimustele vastamise ajal mugavalt ja tõenäoliselt üks järjekordne 5 või 5,5 on tulemas. Väga mõnus tunne on poolaastat peale rasket algust edukalt lõpetada. Aga nagu öeldakse: per aspera ad astra- läbi raskuste tähtede poole!
Eelmisel nädalavahetusel käisin vahetusemaga Montreux linnas jõuluturgu kaemas, ennem saime kokku tema õega, minu vahetustädiga. Huvitav seik on see, et minu vahetustädi on advokaat, aga tema abikaasa prokurör. Kes ütles, et advokaat ja prokurör omavahel läbi ei saa? Jõuluturg oli tohutult suur, ikka kordades suurem kui Raekoja platsil olev. Varem käisin ka Fribourgi jõuluturul, aga mulle meeldis see Montreux oma palju rohkem, sest seal oli ikka korralik jõulumeeleolu. Iga poole tunni tagant sõitis jõuluvana oma saaniga mööda õhuraudteed meieni ja pidas kõne. Kokkuvõtteks üks järjekordne huvitav päev!
See ei oleks Šveitsi jõuluturg, kui seal ei müüdaks
kalleid kelli ja vääriskivimeid.
Kõik algas sellest, kui lugesin samal päeval lehest
uudist Vladimir Putini kohta ja sain teada, et prantsuse keeles
on tema perekonnanimeks Poutine. Seejärel jõuluturule minnes
nägin aga ühte putkat tema nimega ja arvasin kohe, et tegemist
on mingi naljahamba huumoriga, aga tuli välja, et Šveitsis on olemas
roog nimega La poutine ja putkas müüdi hoopis seda.
Puhtjuhuslikult müüdi Putini putka kõrval matrjoškasid
Jõulukuusk on Raekoja platsil aga erilisem!
Viimase teemana räägin teile ühest Prantsusmaa kuulsaimast muusikatähest, kaks nädalat tagasi 74aastasena lahkunud rokkstaarist Johnny Hallydayst, kes omab riigis legendistaatust. Ma ütlen teile ausalt, ma pole kunagi näinud sellist ärasaatmist ühele inimesele, alla jääb ta võib-olla vaid USA presidentide ja Suurbritannia kuningate ärasaatmisele, võib-olla Michael Jacksoni surm oli ka sama suure kaliibriga. Tema jaoks korraldati Pariisi kesklinnas suur hüvastijätmine ja rahvast oli kohal massiliselt, kes vaatasid mööduvat autodekolonni ja lõpuks ka Hallydayd kandvat masinat ja hoidsid kätes voldikuid laulja kohta. Loomulikult tehti sündmusest teleülekannet ja raadiotes kõlasid katkematult Hallyday kuulsamad palad. Päeva lõpetas matusetalitlus Hallyday auks kirikus, kuhu pääsesid vaid kutsutud ning millest tehti samuti teleülekannet. Ma ei suudaks ette kujutada, et Eestis pärast Jaak Joala surma selline hüvastijätt oleks võinud toimuda. Et väike ettekujutus lauljast luua, panen siia blogisse tema kuulsaima laulu "Allumer le feu" ( eesti keeles "Süüta tuli")
Nii ja ongi tänaseks kõik! Järgmises postituses räägin teile minu veedetud jõuludest ja uue aasta vastuvõtmisest. Seniks aga rahulikke jõule ja head uut aastat 2018 kõigile!
A toute!
Karel
Ahhoi!
VastaKustutaNice read abouth you.
Be cool!