Olin parasjagu oma tegevusi tegemas, kui mulle äkitselt pähe torkas, et ma pole selle kuu jooksul veel ühtegi postitust teinud ning siin ma jälle olen, valmis selleks suurt tööd vajavaks kirjutamiseks. Läinud on juba kolm kuud, mille möödumise üle tunnen lahkhelisid enda peas. Üks pool ajust tunneb, nagu oleksin ma siin vaid mõned päevad olnud, teine pool vaidleb aga vastu ja tunneb, nagu oleksin ma siin terve igaviku juba olnud. Selle kirjeldamiseks saan kasutada vaid üht sõna: vahetusaasta.
Tunded varieeruvad seinast seina, eriti keele osas. Mõni päev turtsun enesele tusaselt, miks pagana põhjusel peab sõnal sugu olema. Teisel päeval olen jälle nii õnnelik, et prantsuse keeles käändeid ei ole, mis muudab keele õppimise oluliselt kergemaks. Võin jutustada mõnest huvitavast osast prantsuse keeles rääkimisest. Ükskõik mis vestlus ükskõik mis kohas algab alati sõnapaariga "Kuidas läheb" ehk siis prantsuse keeles "Ca va" (see c on veidi teistsugune, aga mul pole seda klahvi). Eestis algab vestlus väga harva sellega, sest meil pole lihtsalt aega selle mõttetu lause jaoks. Kuid siin on see fraas kulla hinnaga. Et teha see sõnapaarike veelgi koomilisemaks, siis iseenesest on võimalik ühte ja sama "Ca va-d" öelda 4 korda järjest ja smalltalk omab jätkuvalt tähendust. Näide:
"Ca va?"- Kuidas läheb?
"Ca va." - Normaalselt (otsetõlkes "läheb")
"Ca va?"- Kuidas läheb?(nüüd on aeg teisel osapoolel see küsimus küsida)
"Ca va."- Normaalselt
Alguses olin väga kohmetu selles valdkonnas ja mõtlesin pikalt vastuse peale. Nüüd olen ma kogenenum ja lühiajaline smalltalk kulgeb kenasti ilma pausideta. Kõige naturaalsem viis vastata on "hästi!" ja küsida kohe "ja sul?" Prantsuse keeles näeb see välja niimoodi:
"Ca va?"
"Bien!"
"Et toi?"
"Bien aussi!"- hästi samuti.
Kui rääkida arengust, siis täna rääkisin ma perele Molotovi-Ribbentropi paktist prantsuse keeles, mis vist tähendab, et kõik kulgeb plaanipäraselt. Muidugi veatult ma veel ei räägi, aga kiiremini ja paremini ikka. Okei, enne kui enesekiitmisega liiga taevasse ära tõusen, võin rääkida ühest stseenist õhtusöögilauas, kui mu vahetusema rääkis ühest lapsest, kellel on allergia maasikate vastu. Äkitselt ma küsisin: "Miks tal allergia toolide vastu on?", millepeale vaatasid mulle näkku üllatunud näod, selgus, et ma olin segamini ajanud kaks üksteisele sarnast sõna, nimelt...
Fraise-maasikas
Chaise-tool
Natuke piinlik oli küll selle valusa eksimuse pärast, aga ma elasin selle häbiväärse hetke üle!
Teemavahetus. Oktoobri lõpus käisin ma reisil Ticino kantonis, mis on üks vähestest Šveitsi piirkondadest, kus räägitakse itaalia keelt. Pärast pikka sõitu autoga (4 tundi) jõudsime Bellinzonasse, kus me olime üürinud korteri 3 ööks. Nende päevade jooksul käisime nii Bellinzonas, Luganos kui ka Locarnos, mis olid kõik väga huvitavad linnad. Järgneb pildigalerii.
Väga külm oli sellel hetkel, eriti lühikestes pükstes
Paremini Šveisi sümboliseerivat pilti annab teha.
Kaks panka kõrvuti.
...ning kolmas pank 10 meetri kaugusel
Kes teist mäletab veel Bondi filmi "Goldeneye"? (ühte inimest ma tean)
Üks kuulus seik sellest filmist on see, kus Pierce Brosnan just sellelt tammilt Benji hüppe teeb.
Ja loomulikult on sellest saanud hea turundusobjekt
Reisi lõppedes ei sõitnud me kohe koju Genfi, vaid põikasime läbi minu vahetusvanaema kodust Lausannes. Mulle väga meeldib 88aastase memmekese kodu, mis meenutab väga maffiafilmidest tuntud 30ndate-40ndate stiilis majasid. Seal viibisin ma 2 ööd ning kojunaasmise päeval käisin lõpuks Lausanne olümpiamuuseumis, kus minu suureks pettumuseks ei leidnud ma ühelegi Eesti sportlasele suunatud eksponaati. Eesti lipp muuseumis hoidis ära kõige suurema pettumuse. Kui see välja arvata, siis igati vinks-vonks muuseum!
Muuseumist rongijaama jalutades leidsin ma puhtjuhuslikult mingi Tai pühakoja keset linna. Mitte eriti suureks üllatuseks oli see, et kõik turistid selle ümber olid muidugi asiaadid ning mina esindasin seal ainukesena Euroopat. Kõige naljakam seik oli see, et seal oli üks kolmeteistkümnepealine grupp asiaatidega ning absoluutselt kõik tegid selle majakesega vähemalt 10 pilti niimoodi, et järgmised poseerijad seisid taga järjekorras ja ootasid oma kuldset hetke.
31. oktoobril kooli jõudes tabas mind ettearvamatu üllatus, kui sisenesin kooliuksest ja esimese asjana nägin ühte kooliõpilast kandmas Gestapo mundrit kenakese haakristiga, õla kohal. Siis teiseks nägin ma, et terve koolisisustus on mingeid kõrvitsaid ja kujukesi täis ning palju oli veel neid õpilasi, kes endale mingid kostüümid selga olid visanud. Tegemist oli halloweeni tähistamisega, nagu ma mõne hetkega ka taipasin. Mis veel naljakam, see sama poiss mundris viibis ka minu geograafiatunnis ning õpetaja tegi küll suured silmad, aga lubas siiski maskeraadil jätkuda. Mingil hetkel tõstis ta käe, et küsida rahvastikutiheduse kohta, aga ausalt öeldes meenutas see üht teist žesti ning ma ei tea, kas ta ise sellest kahemõttelisusest aru sai. Oleksin palju head pildimaterjali selleks blogiks saanud, aga paraku peavad telefonid olema õpetaja laual tunni ajal.
Novembrikuu on siinmail üsna kõle, mitte küll nii külm kui Eestis, aga olukorra teeb hullemaks väga tugev tuul, mis tekitab juba mõtteid talvejope kandmiseks. Päikest novembris siin palju ei kohta, sest Genf asub sellises asukohas, kus suvel on väga soe ja mõnus, aga hilissügisel ja talvel väga hall. Päikest on palju rohkem mägedes, kuhu ma talve jooksul mõned korrad ka jõuan.
12.novembril käisin ma esimest korda Fribourgis, kus toimus üritus YFU vahetusõpilastele ja vahetusperedele Šveitsis. Fribourg on linn riigi suhteliselt keskosas, kus paiknevad enamikud sissetulevad vahetusõpilased, sest seal asub YFU peakorter Šveitsis. Linn on kakskeelne, sest asub lähedal saksa keelt rääkiva Šveitsi piirile. Üritusel sõime kartulit juustuga, mis minu arvates on üsna veider toit, sest kartulit olen ma ikka harjunud sööma kastmega, mitte paljalt. Vahepeal tegime jõulukaarte šveitslastele, kes olid läinud oma vahetusaastale. Sellega päev ka piirneski ja oli aeg rahulikult koju minna. Aga võta näpust, keset sündmust oli Fribourgis paks esimene lumi maha tulnud ning teed olid üsna kohutavas korras. 75 kilomeetrit Fribourgist Lausanne-i, mis võtab tavaliselt autoga sõites 50 minutit, võttis seekord poolteist tundi. Genfi jõudsime lõpuks päris hilja õhtul.
Ootan juba väga detsembrikuud, mille sisse mahub palju üritusi ning muidugi jõulud ja uusaastavahetus. Järgmine postitus ilmub tõenäoliselt detsembri keskpaigas, seniks aga kõike kaunist!
Karel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar