Avatult vahetusaastast.
Olen enda üle väga uhke, et olen siiamaani suutnud oma blogi stabiilselt üleval pidada. Blogiga alustamisel poleks osanud uskudagi, et minu kirjutised nii paljudele inimestele meeltmööda on. Suured tänud kõikidele lugejatele ja kaasaelajatele!
Millest ma võiksin alustada? Kõige tähtsamatele küsimustele vastan kohe ära, minuga on kõik korras, ma ei ole liigsest salatisöömisest jäneseks muutunud ja Eesti üle ma ei ole igatsenud, kuigi vahel mõelnud ikka. Ma vist ei olegi puudutanud siin blogis psühholoogiat, täpsemalt vahetusõpilase psühholoogilist seisundit. Tegemist on väga olulise teemaga, sest kõik tulevased vahetusõpilased, kes minu blogi loevad, võiksid teada sellest, mis toimub inimese sees, kes ühe päevaga hüppab tundmatusse lompi, kus pole ees mitte midagi peale võõraste inimeste ja võõra kultuuri ja ometigi, 10 kuu pärast võib seda "lompi" nimetada oma teiseks koduks. Aga, et võõrast saaks tuttav, selleks elab vahetusõpilane läbi tuhandeid hetki, nii kurbi, tavalisi kui ka muidugi erilisi ning rõõmsaid hetki.
Arusaadavalt on tegemist vaid minu looga, kõikidel vahetusõpilastel on vahetusaastad erinevad, seega ka enesetunded varieeruvad piisava vahemaaga, et ma ei saa tuua üldist näidet.
Niisiis, minu puhul oli siiamaani kõige raskem aeg siis, kui ma siia saabusin ehk siis esimene nädal. Ütlesin eelmises postituses, et mul pole olnud kultuurišokki, takkajärgi mõtiskledes pean tunnistama, et esimene nädal oli ikka küll. See ei olnud midagi väga tõsist, välja ma seda ei näidanud, aga sisemuses tundsin küll väikest tõmmet tagasi lennujaama poole. Tegemist oli mugavustsoonist väljumise kõige rämedama näitena, kõike oli algselt liiga palju, elasin üle paradokse, nagu näiteks see, et ma tundsin, et ma sain päevaga kaks korda iseseisvamaks, sest olin üksik hunt Šveitsis, samas kaks korda vähem iseseisvaks, sest mulle esitleti ranget toitumisgraafikut ja ükskõik mis asja tegemiseks oli vaja alguses luba küsida. Muidugi ka oskamatus suhelda prantsuse keeles, mis raskendas sisseelamist ning üleüldse uus elu. Esimesel nädalal tahtsin rahu saada, mida ma eriti ei saanud, mis praegust seisukohta võttes oli hea, sest kindlasti on parem mõte paljude inimestega suhelda, kui üksi nurgas passida. Kuid ma omasin tugevat meelekindlust ja teadsin ka siis, et aeg annab vastuse ja lahenduse kõigele. Nii see ka on. Kõvasti andis sellele kaasa kooliminek ja sellega kaasnenud rutiin, sest rutiin aitab kaasa harjumuse tekkimisele ning samuti aitab kool kaasa sõprade tekkimisele. Rutiinist ma rohkem ei räägi, sellest sai eelmises blogis piisavalt jutustatud.
September oli väga oluline kuu, sest tegin enda jaoks uskumatu arengu prantsuse keeles. 1.septembril rääkisin ma pooleldi prantsuse-, pooleldi inglise keeles. 30.septembriks ainult prantsuse keeles, ilma inglise keelt kasutamata. Mis tagas selle edu? Tahe. Mis tagas tahe? 11.september.
Sellel päeval sain teate personalilt, et direktor ootab mind oma kabinetti. Ruumi sisenedes nägin kohe monsieur Faure tõsist ilmet ja teadsin koheselt, et ta ei kutsunud mind selle jaoks, et teha ettepanek uueks tennisematšiks. Ta teatas, et osad õpetajad on avaldanud muret selle üle, et ma ei saa tundides piisavalt aru. Peale selle lisas ta, et ma pean võtma lisakursuseid või ükskõik mis viisi pidi õppima rohkem, või muidu ootab mind koolivahetus, sest ma olen liiga nõrk selle kooli jaoks. Me pidasime selle vestluse inglise keeles, sest olin öelnud enne teemaga alustamist enda jaoks väga klišeeliku lause "Räägime sellest inglise keeles, see on liiga raske teema", fraasi, mida ma pärast seda vestlust pole kordagi kasutanud. Igatahes käisid mul jutluse ajal peast läbi igasugused mõtted: koolivahetus oleks tekitanud palju stressi, sest ma olin just sinna sisse elanud. Kas ma tõesti pole endast kõik andnud? Kas ma pole emotsionaalselt piisavalt tugev vahetusaastaks?
Visiit direktori kambrisse tekitas minus nii palju sportlikku viha, sest oma loomult ei suuda ma leppida sellega, kui keegi ütleb mulle, et ma olen nõrk selles, mida ma tean, et ma suudan teha paremini. Samal päeval ütlesingi kodus selle kuulsa lause, et mina rohkem inglise keelt ei räägi. Peale selle õppisin rohkem grammatikat ja parandasin korralikult oma sõnavara. Kui keegi minuga tahtis selles maailmakeeles rääkida, siis tundsin ennast, nagu oleksin pull, kellele raputatakse punast rätikut ja palusin inimesel koheselt prantsuse keelele tagasi pöörduda.
Kuu aega hiljem on kõik laabunud, õpetajad kiidavad minu tasemetõusu, esimesed kontrolltööd on möödunud edukalt, mind ei ähvarda enam koolivahetus ning mis kõige olulisem, tunnen ise, et olen vaeva näinud. See on see, mille jaoks ma siia tulin, tegema saavutusi! Kõik selle põhjustas mu kooli direktor, kellele väga tänulik selle ausameelsuse ja otsekohesuse eest olen.
ELO-l räägiti, et tavaliselt on vahetusõpilasele kõige raskemad kuud oktoober ja november, sest aeg, mil kõik uus ja põnev on otsas ning paljud ei ole rahul oma keelearenguga, lisaks veel üsna trööstitu novembriilm, mis ei tee tuju kohe kuidagi rõõmsamaks. Hetkel võin öelda, et olen praegu kõige õnnelikum senise vahetusaasta jooksul, olen esimesed raskused seljatanud edukalt ning tunnen ennast siin koduselt. See ei klapi üldise ennustusega, aga nagu ma mainisin, iga vahetusõpilase aasta on erinev.
Psühholoogiaga hetkel lõpetan, kuid luban, et naasen selle teema juurde tagasi kunagi, sest läbitud on mul vaid üks viiendik vahetusaastast ning palju emotsioone ootab veel ees.
Ühel reede õhtul käisime vahetusvenna sünnipäeva puhul restoranis. Tegemist oli taverniga, kus pakuti väga head steaki, aga väga soolase raha eest. Ühe korraliku kõhutäie eest pidi välja käima 54 franki. Lisan ka pildi.
Ühispilt vahetusperega. Pärast foto tegemist panin tähele, et
igal minust tehtud pildil kannan ma seda ühte ja sama sinakat
Eesti särki. Väga huvitav kokkusattumus, peaks mainima.
Ühel päeval luges minu vahetusema ajalehte ja äkitselt kutsus mind enda juurde ja näitas artiklit, kus oli avaldatud Top 10 enim šokolaadi söövat Euroopa riiki ning Eesti oli selles arvestuses uskumatul neljandal kohal, eespool isegi Soomest. Kes seda oleks osanud arvata, et Eesti mingis edetabelis Soomet edastab.:D 10 aastat tagasi teatas Andrus Ansip enne valimisi suuremeelselt, et viime Eesti 15 aastaga 5 Euroopa rikkaima riigi hulka. Selle tähiseni on veel natuke minna, aga 5 šokolaadisööjaima Euroopa riigi seas oleme kenasti sees. Asi seegi!
Muidugi pean märkima, et Šveits oli selles edetabelis 2.kohal ja kindlasti pole tulemus see, mis neile meeltmööda on, sest esikoha haaras rivaal Saksamaa. Minu vahetusperekond treenib esikoha haaramiseks väga palju, meil on lausa eraldi tuba, mis on varasalveks šokolaadile.
Edetabeli järgi sööb keskmine eestlane aastas 8,8 kg šokolaadi, mis teeb umbes 88 tahvlit nt Annekese šokolaadi.
PAO laager Jura kantonis.
9.oktoobrist-13.oktoobrini toimus Jura kantonis Les Bois külas YFU PAO laager (Post arrival orientation) ehk siis saabumisjärgne seminar. Kui teistes maades on see üritus kohe pärast lennuki maandumist, siis Šveits tahab eriline olla ning siin on see alles kaks kuud pärast siia jõudmist. Lühidalt rääkides on tegemist laagriga, kus vaadatakse tagasi juba tehtule, aga üldmõte on valmistada vahetusõpilast ette eluks Šveitsis, olgugi, et sellesarnane üritus Eestis juba toimus.
Nii saan ma selle kokku võtta lühidalt, aga nagu te mind tundma olete õppinud, lühikesest variandist minu puhul ei piisa, sest ühe lausega ei ole võimalik öelda kõike, mida ma sooviksin öelda.
Niisiis, sinna sõitsin ma rongiga. Esimest korda siinviibimise ajal sain ma proovida Šveitsi rongisüsteemi. Kunagi mainisin, et see on väga kallis. Jah, see on väga kallis. Rongijaamas pidin müüjaonklile välja käima 59 franki edasi-tagasi sõidu eest. Mainin, et tegemist on sama pika vahemaaga, kui Tallinn-Tartu. Samas rong oli väga mugav, ligi kakskümmend vagunit, sh restoranvagun ja esimeste klasside vagunid. Mina küll nii rikas ei ole, et saaksin lubada esimest klassi, aga teisel klassil ei olnud ka midagi viga, Rongikiirus ulatus 170 km/h, mis pole ka üldse paha. Lisan mõned pildid mu teekonnast Les Bois külla.
Maha läksin rongi pealt Neuchateli vaksalis ning edasi jätkasin teekonda bussiga, sest Neuchatel-Le Chaux de Fonds-Les Bois raudteejupil oli ehitustööd. Bussi peal avastasin palju teisi YFUkaid ehk sõit läks kiiresti ning märkamatult olingi jõudnud oma sihtpunkti.
Alles kohale jõudes sain aru, kui suure üritusega on tegemist. Vahetusõpilasi oli ligi 60-70 ning vabatahtlikke kuskil 20-30 ringis, ehk siis üsna korralik rahvahulk. Elupaika jõudes anti kätte toad ning alguses imestasin, kui selgus, et jagan tuba 10 erineva inimesega erinevatest kultuuridest nagu nt Eesti, Soome, USA, Moldova, Ecuador ja Lõuna-Korea. Mingeid kultuuridevahelisi konflikte õnneks aga ei toimunud, kõik möödus rahumeelselt ja toredalt.
Kõik rahvas jaotati gruppideks, kellega koos toimusid loengud vahetusaastast. Nentisin tõde, et vahetusaastal käib tõepoolest rohkem tödrukuid kui poisse. Minu kümneliikmelises grupis oli ainult 2 poissi, mina ja Ian USA-st. Loengud olid minu jaoks nii ja naa. Enamik infot olin ma juba Eestis kätte saanud, aga nagu öeldakse, kordamine on tarkuse ema. Kahel päeval viiest toimusid töötoad, mina valisin filmitegemise ja improteatri, mis olid mõlemad väga huvitavad. Eriti esimene, kus ma sain kaameraga mööda ümbruskonda ringi käia ja intervjuusid teha.
Muidugimõista sain tuttavaks paljude uute inimestega ning sain paljudele eesti keelt õpetatud. Väga huvitav suhe oli mul soomlastega, kellega ma naljaviluks enamjaolt vaid eesti keeles rääkisin, lisades vahele mõne inglisekeelse sõna, kui nad lause mõttest aru ei saanud.
Kõik vahetusõpilased kandsid neid
Kolmapäeval toimus väike mõnus kolmetunnine matk mägede vahel.
Selles majas toimus seminar
Kohe pärast matka anti meile preemiaks raha nagu Šveitsile kohaselt. Nimelt hüvitati meie piletid ehk kõik asusid lahkelt sappa raha järgi. Lõppkokkuvõttes ei pidanud ma selle ürituse eest maksma sentigi, kõik maksti helde YFU poolt. Kuigi see lahkus on ka põhjendatud, sest see vahetusaasta ei maksnud paar kopikat.
5 päeva said läbi välgukiirusel ning taaskord võtsin ette mugava rongisõidu Genfi. Minu lähedal istusid kaks venelannat ja ma ei suutnud seda uskuda, aga tundsin ennast ühtäkki koduselt seda keelt kuuldes, mis oli üsna naljakas.
13. oktoobril ja 14.oktoobril olin ma võõrustajaks kahele vahetusõpilasele Zürichist, kes on ühest teisest organisatsioonist AFS-st. Kõmpisime 15 kilomeetrit ning neile said näidatud minu poolt kõik tähtsaimad Genfi vaatamisväärsused nagu Jet d´eau, katedraal, des Bastionsi park ja ÜRO peakorter. Mul tekkis mõte jalutada ring ümber peakorterile, aga lõpuks avastasime ennast Genfist väljas kuskil väga ilusas külas. Tee peal nägime väga lähestikku USA ja Venemaa saatkondi. Tahtsin teha pilti mõlemast. Venemaa omast sain rahulikult pilti teha, aga kui ma sama USA saatkonnast teha üritasin, hüppas üks härra kabiinist sekundipealt välja, kui ma oma telefoni kätte võtsin ja käskis tegevuse lõpetada. Mõni pilt sellest päevast:
Tõestus, et mul on kaasas rohkem kui üks särk
Natuke Genfi rikkamat poolt ka
ÜRO peakorteri ees toimus protestiaktsioon
Süürias toimuvale.
Ilmaga on mul oktoobris väga vedanud. Samal ajal, kui Eestis möllab tahm Portugalist, on siin ikka veel päeval üle kahekümne kraadi sooja, mis on siin oktoobrikuu kohta ebatavaline. Asja teeb veel imelikumaks see, et septembrikuu oli terves Šveitsis tavatult külm, seega on võimatu ennustada, mida november kaasa tuua võib.
15.oktoobril käisin vahetusperega teatris vaatamas Cirque du Soleil´d. Enne minekut ei osanud midagi oodata, aga tegelikult oli täitsa huvitav vaadata neid laes tõmblevaid spagette ja hüplevaid mehikesi.
16-20.oktoobrini oli mul viimane koolinädal ning tundub, et õpetajad väsisid enne õpilasi ära, sest minuga juhtus nii, et kolm tundi järjest jäid ära niimoodi, et mina ootan ukse taga, aga hingegi pole kohal ning seejärel ilmub teadetetahvlile, et tundi ei toimu. Esimesed kaks korda olin muidugi rahul sellega, aga kolmandal korral võttis küll natuke vanduma, et mina tulen oma uneajast kella kaheksaseks tunniks kohale, aga tutkit, mida pole, see on õpetaja!
Seega on minul alanud esimene vaheaeg siin mägedemaal ja selle puhul sõidame vahetusperega Ticino kantonisse (itaalia keelt kõnelev Šveitsi kanton) ja veedame seal 5 päeva. Muljed ja pildid sellest käigust ilmuvad järgmises postituses. Aeg ongi sealmaal, et öelda aitäh lugejatele ja tõmmata joon alla tänasele kirjutisele. Järgmise postituseni!
A bientot!
Karel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar