Ansip prantsuse keele tunnis ja saksameelsed tädikesed ehk minu elu siin.

Minu elu.


Uue postituse kirjutamisel on alati kõige raskem minu puhul algus. Esimene lõik peab olema tabav ning tekitama lugejas huvi kirjutis lõpuni lugeda. Tean, et nii mitmed teised vahetusõpilased teevad enne blogi kirjutamist graafiku, millest nad rääkima hakkavad. Mina olen aga liiga laisk selle jaoks ning asun tegevusele külmalt peale. Täpselt, nagu hakkaksid tennisetrennis palli lööma ilma soojenduseta. Kui aga algus on tehtud, siis edasi on palju kergem, sest üht asja kirja pannes tulevad pähe juba uued teemad. Seljuhul voolab tekst nagu Vändrast saelaudu ja niimoodi alustasingi oma tänast kirjutist 30.septembril siin hubases Prantsusmaa kodu elutoas diivani peal istudes!

23 päeva on möödunud minu viimasest sissekandest ja selle aja jooksul olen sisse elanud rutiini. Üks tsükkel vahetusaastast on läbi. Räägin sellest perioodist, kui kõik on uus ja huvitav. Nagu kaks lauset tagasi mainisin, see aeg on nüüdseks läbi. Olen kohanenud siinse eluga ja võin siiamaani pidada vahetusaastat õnnestumiseks. Elasin siia ellu sisse ilma suurema kultuurišokita, mis on hea saavutus!
Ütlen ausalt, mulle meeldib rutiin. Mulle meeldib, kui elu on kindlalt paigas. Loomulikult mõnepäevased kõrvalepõiked rutiinist on samuti väga teretulnud, aga kohanemise jaoks on oluline see, et elu käib üldjuhul ühes taktis. Rutiini ilmestamiseks võin seletada lahti oma tavalise nädalapäeva minutite täpsusega siin Genfis, maailma ühes kalleimas linnas. Toon näiteks neljapäeva.

Neljapäev:

Äratuskell tiriseb kell 7:00 hommikul, voodist tõusen 20 sekundit pärast märguannet. Astun toast välja, ütlen "Bon matin"(tere hommikust) oma vahetusemale Myriamile, kes askeldab viimaste tegevustega enne tööle minekut. Söön alati hommikul ühte ja sama asja: kaks saia Belgia pähklikreemiga, mis on saanud minu asendamatuks lemmikuks. Joogiks alati jäätee.
Poole hommikusöögi ajal Myriam lahkub, kuid toob ennem ajalehe postkastist ning viskab selle laua peale minule lugemiseks. Hommikusöök söödud, panen asjad kooliks valmis ja lamasklen diivanil 5 minutit. Buss kooli väljub kell 7:39, kodust väljun alati 7:32 või 7:33, oleneb päevast. Teekonnal peatusesse kirun alati mõtetes teeehitust, mille tõttu ei saa ma peatusesse liikuda kõige otsemat teed pidi. vaid suure ringiga. Bussisõit kooli kestab 13 minutit, kuna see on tipptund, siis olukord bussis meenutab silke karbis. Jõuan kooli täpselt 5 minutit enne tundide algust ehk siis 8:00.
Keset päeva on ühe- või kahetunnine söögipaus. Esimese puhul söön ma koolis (tavaliselt pitsat või võileiba), kahetunnise puhul lähen aga koju lõunat sööma. Tunnid lõppevad üldjuhul 15:00, koju jõudes on mul kaks tundi koolist puhkamiseks enne trenni poole liikumist, mille ajal teen 15 minutilise uinaku ja kuulan muusikat. Buss trenni läheb 17:22, trennikohta jõuan 5 minutit enne trenni. Platsile õigeaegselt. Tennis lõpeb 20:00, mul on aega 20 minutit pesemiseks ja riietumiseks, et jõuda 20:44 bussi peale, sest bussid liiguvad juba harva. Ükskord juba kogesin seda imelist bussist maha jäämise tunnet ning pidin uut ootama 26 minutit sombuses ilmas. Polnud väga esmaklassiline kogemus! Koju jõuan 21:00, täpselt selleks ajaks valmib ka õhtusöök, mille ajal terve pere istub ühe laua taga ja jagavad päevamuljeid. Pärast õhtusööki teen 10-20 minutit koduseid ülesandeid, seejärel veedan 30 minutit arvutis ja minutipealt kell 22:00 lähen magama, et olla värske järgmiseks päevaks.
Ja nii väikeste muutustega iga päev( välja arvatud nädalavahetus).

                                                                  Kurikuulus teetöö

                                          Selline tunne, nagu elaksin kuskil ehitusplatsil.
                                          Kodu kõrval ehitatakse uut maja, paar meetrit eemal
                                          on see teeehitus.

                                                       Hommikune vaade terrassilt

Räägin natuke koolist ja keelest. Kaks esimest nädalat oli mul informaatikatund. Programmeerimine ja muu selline pole mulle kunagi väga istunud, nii et arvake ära, kui palju see tund mulle huvi pakkus. Kõige lahendamiseks piisab aga paarist sõnast. Kurtsin härra Faurele (või siis monsieur Faurele) oma murest ja sama päeva õhtuks oli mu tunniplaan muudetud nii, et informaatikatunni asemel on mul hoopis ajaloo tund minust kaks klassi vanematega. Seal on teemaks 20.sajandi ajalugu ehk siis minu täielik leivanumber. Väite ilmestamiseks ütlen, et 9.klassis oli ajaloo teemaks samuti 20.sajand ja siis püstitasin ma enda rekordi selles, et sain kõik hinded "viied". Pole kunagi hinnete jagamisest palju lugu pidanud, aga see oli üsna märkimisväärne saavutus. Siiski on ajaloo tund siin erinev, põhjus seisneb selles, et Eesti ja Šveitsi ajalood on nii erinevad. Šveits on olnud sõjavaba juba sadu aastaid ja säilitasid neutraliteedi ka kahes maailmasõjas. Eesti samal ajal aga...
See muudab õpetamise viisi. Šveitslastel pole mingit viha ei natside ega kommunistide vastu, sest neid nende kuriteod otseselt ei tabanud. Muidugi ei saanud Šveitsist täielik erak teises maailmasõjas, koostööd tehti vaikselt mõlema poolega, sest mis on ahvatlevat Šveitsis Hitlerile ja Stalinile? Muidugi pangad, kus natsid hoidsid oma kulda ja Stalinil olid ka omad huvid mängus. Olin väga üllatunud, kui nägin ükspäev bussipeatuse juures Šveitsi Kommunistliku partei plakatit. Ei osanud nagu midagi kosta selle peale. Sisimas tekkis tahtmine plakat maha rebida, milleni ma siiski ei jõudnud. Hiljem kuulsin, et tegemist on väga väikse parteiga, millel ei lähe hästi. Süda muutus rahulikumaks! Eestis oleks sellise nimega partei nüüdsel ajal ennekuulmatu.
                                                                          Nojah...

Koolist veel rääkides, siis kõikides tundides ma töid tegema ei pea, olen lihtsalt pealtnägija. Mõnes mõttes arusaadav ka, sest näiteks bioloogia tunni sõnavara on liiga spetsiifiline minu prantsuse keele oskustele. Reedel oli mul üks esimesi väga suuri töid, kui teises ajalootunnis (mul on ajalugu kahe erineva klassiga) oli kontrolltöö katkuepideemia peale Euroopas 14.sajandil. Tunnen, et läks hästi.

Räägin prantsuse keelest. Murranguliseks päevaks võin nimetada 18.septembrit, sest just sel päeval ma ütlesin perekonnale resoluutselt, et sellest päevast alates ei kõla minu suust ühtegi inglise keelset sõna ning ei taha, et keegi minuga enam inglise keeles räägiks. Pärast seda ei olegi ma kordagi inglise keelt kasutanud! Lähen tagasi aega enne seda. Esimene nädal rääkisin ma vaid inglise keeles, teine nädal hakkasin kasutama esimesi prantsuskeelseid fraase ning päev-päeva järel arenes mu oskus järjest rohkem. Ütleme nii, 1.september-18.september rääkisin ma juba enamikel kordadel prantsuse keeles, aga mingil põhjusel ei uskunud ma, et suudan rääkida prantsuse keeles olulistematel teemadel ning nendeks puhkudeks lülitusin ümber inglise keelele.
Sellel samal murrangulisel päeval hakkas see aga häirima ning siis ma laususin need peresisesed kuulsad sõnad "A partir de maintenant, pas plus anglais. Seulement en francais! Si je ne comprends pas, n´a pas d´importance. Juste repete encore et finalement, je comprendrai" ehk siis "Nüüdsest alates, ei mingit inglise keelt. Ainult prantsuse keel! Kui ma aru ei saa, vahet pole. Lihtsalt korda veel ja lõpuks ma saan aru." Probleemid tekivad siis, kui inimene räägib väga kiiresti, siis suudan dešifreerida vaid mõned sõnad aga muu on üks arusaamatu mulin. Isegi, kui inimene eesti keelt minuga väga kiiresti räägib, siis on vahepeal raskusi arusaamisega, seljuhul veel kujutage ette, mis tunne see prantsuse keeles on.

Sõpradest rääkides, siis mul on vedanud kooliga. Kõik on väga sõbralikud ja sõprussidemete teostamisega pole raskusi. Kõik on väga tore, aga muusika, mida paljud noored siin kuulavad, on ikka jube. Lame prantsuskeelne räpp, mida minu kõrvad ei kannata kohe üldse. Isegi sõna "võigas" võib kasutada selles kontekstis. See on minu arvamus sellesr muusikast. Võite kujutada ette minu rõõmu, kui üks mu sõber kutsus mind oma peole ja juba taamalt võis kosta Pink Floydi muusika (progressiivne rock), see andis lootust, et kõik noored ei kuula siin Prantsusmaa räppi.

Koolis pole mingeid hirmutavaid juhtumeid olnud, välja arvatud üks kord, mis toimus esimesel koolipäeval ja millest ma täiesti unustasin rääkida eelmises postituses. Nimelt, jalutasin rahulikult kooli, mitte veel täiesti ärganuna, kui nägin peaukse ees palju inimesi. Läksin massist läbi ja hakkasin uksest sisse astuma, kui äkitselt hüppas umbes 20aastane poiss minu kõrvale ning mäkerdas minu põse mingi värviga kokku enne, kui ma jõudsin oma suudki avada. Selges arusaamatuses uksest sisse astudes nägin ees mingit uut häbistavat takistust, millest suutsin end päästa lausega "Olen vahetusõpilane, mis toimub?" Jooksin joonelt vetsu poole ja veetsin seal 5 minutit värvi maha pestes. Hiljem sain teada, et seda protsessi nimetatakse õpilase pühitsemiseks algavaks kooliaastaks.
No kui õpilase põske s.taga(vabandage väljendi pärast) täis määrimist nimetatakse pühitsemiseks, siis anna abi! Sama päeva õhtul ma naersin selle intsidendi peale, aga minu pessimism antud olukorras oli siiski arusaadav, sest tegemist täiesti esimese koolipäevaga tundmatus koolis ja sellise tooniga algus võib tekitada mitmeid küsimusi.
Teine põnev seik koolist leidis aset ühel esmaspäeval, kui me lugesime prantsuse keele tunnis artiklit "võltsuudistest" (ingl. keeles fake news), kui äkitselt kõlas läbi ühe õpilase valjuhäälse lugemise Andrus Ansipi nimi, muidugi tahtsin ma parandada õpilase hääldust ja mingil põhjusel õpetaja ei suutnud oma naeru lõpetada selle peale, kuidas ma hääldan nime "Andrus Ansip". Selline tore kild!

Vahetan teemat. 9.septembril tulid meile külla mu vahetussugulased saksakeelsest Šveitsist ning kaks saksa tädikest ei suutnud kuidagi leppida sellega, et ma ei oska saksa keelt ning rääkisid minuga väsimatult selles keeles. Ma arvan, et nad ei saanud isegi lahkudes aru, et ma ei ikka ei ole sakslane. Võib-olla oli süü selles ka minul, sest nende jutu peale ma noogutasin kogu aeg, mis võis neile anda signaali, et ma saan aru, mida nad räägivad. Rääkides üleüldiselt tüüpilisest perekonna kogunemisest siin Šveitsis, siis peakohal on söök. Kõigepealt appetizer, milleks on vein ning küpsised, seejärel supp, pearoaks küpsetas mu vahetusema kala ja kõrvale pakkus salatit ja muid kümneid spetsiifilisi imeasju, mida kõiki ma ei julgenud proovidagi. Iga söögikord lõpeb alati magustoiduga, milleks tol korral oli šokolaadikook.
                                                              Šveitslaste kogunemine

                                         Vahetusonu Pierre, kellel on oma kodus stuudio,kus
                                          ta muusikat teeb. Temaga seoses meenub naljakas
                                          lugu, kuidas ühel päeval märkasin, et keegi paljas
                                          mees võtab meie basseini ääres päikest. Selle peale
                                          Myriam ütles, "Ah, see on Pierre. Ta on vähe eriline
                                          inimene". Väga huvitav karakter on ta tõepoolest!

Räägin olust Šveitsis üldiselt. Ilm oli septembris ebatavaliselt jahe, mis tähendab umbes tavalist Eestimaa septembrikuu ilma. Keset kuud tuli Alpides juba esimene lumi maha, millest ilmus uudis isegi Delfis. Minu perekonnale on väga oluline kord. Toon mõned näited:

Lõuna- ja õhtusöögi kõrvale pean sööma salatit. Minu puhul tehti erand, et võin süüa salatit ilma kastmeta puhtalt.
Lõuna- ja õhtusöögi kõrvale tohib juua ainult vett.
Paber käib ei käi prügikastis, vaid teises kotis. Sama kehtib ka pudelite kohta.
Igaühel on oma erinev rätik.
Mahla või jääteed võin juua vaid hommikusöögi ajal või kell 4 või kell 9 pärast õhtusööki.
Tualetis peab olema alati kaks vetsupaberit.
Peale igat söögikorda peab sööma puuvilja.
Minu kohustuseks on nt iga kuu üks kord basseini puhastamine.

Siin on väga moes söögikord, mida süüakse lõunasöögi ja õhtusöögi vahel. Tegemist on vahepalaga, tavaliselt kas croissant või muud küpsised.

Ühel nädalavahetusel Prantsusmaal käisin ühes kuulsas mõisas, millest näitan pilte.

                                                       Pilt oleks peaaegu nagu Eestis tehtud

Möödunud nädala kolmapäeval kohtusin esimest korda oma tugiisikuga, kes on pärit Bernist, aga õpib siin ülikoolis. Rääkisime temaga maast ja ilmast ja lõpus ütles ta, et kui ma tahan kunagi Berni minna, siis on ta nõus mind seal vastu võtma. Olen teinud veel mõned pildid mu kodulinnast.

Hakkan vaikselt otsi kokku tõmbama, aga kuulda võite minust üsna varsti, sest 9.oktoobrist 13.oktoobrini toimub Jura mäestiku lähedal esimene väga suur YFU üritus, mis kannab nime PAO(Post arrival orientation), mis võtab kokku minu esimesed kaks kuud siin Šveitsi pinnal ning mille jooksul kohtun ma kõikide vahetusõpilastega üle terve Šveitsi ehk siis hoidke valmis piip ja prillid minu järgmiseks postituseks!

Karel