Kurb aga tõsi, suvi on lõppenud ja kool on alanud nii Eestis kui ka siin Šveitsis. Siinmail isegi nädal varem. 28.august seadsin oma sammud oma kooli, mis kannab nime College Voltaire (Voltaire oli prantsuse kirjanik ja filosoof). Aktus oli väga teistsugune võrreldes VHK aktusega Eestis. Keegi ei kandnud ülikonda, mõned olid lausa dressides. Puudus sellise piduliku sündmuse tunne, polnud ühtegi muusikalist vahepala ega muud huvitavat. Nii palju, kui ma direktori kõnest aru sain, siis ta ütles, et kooliaeg veedetakse õppides. Olin kohe palju targem selle kõne järel!
Igatahes lühidalt: VHK aktus 1, College Voltaire aktus 0.
Pärast aktust ja mõnda hetke meeltesegadust leidsin üles klassi, kus minu klassijuhataja jagas kätte pabereid ja tunniplaane. Šveitsile väga kohaselt hakkasid õpilased äkitselt õpetajale rahahunnikuid lauale loopima, hiljem sain teada, et pean tasuma 60 franki(52 eurot) millegi eest, millest ma isegi aru täpsemalt ei saanud. Kui rahast rääkida, siis siin ei ole mingit raamatute laenutamise luksust. Siin on "köhi pappi" poliitika, iga õpiku eest peab tasuma vähemalt 25 eurot. Nojah.
Minu tunniplaan
Järgmisel päeval, ehk siis 29.augustil oli esimene ametlik koolipäev. Esimeseks tunniks oli geograafia, mille õpetajaks on kunagi Senegalist Šveitsi emigreerinu. Väga tore õpetaja!
Teadsin kohe, et mulle hakkab see tund meeldima, kui mulle asetati lauale Euroopa kaart ja paluti ära märkida riiginimed. Purustasin selle ülesande 98 protsendiliselt, hajameelsuse tõttu unustasin vaid Malta ja Küprose eksistentsi. Oma mõttes tagusin juba uhkusest rinda, kuniks äkitselt ilmus minu lauale Aafrika kaart, lootsin hetkeks, et see on õpetaja huumorisoon, aga kui terve klass surmtõsiselt seda täitma hakkas, siis mu lootused kustusid. Häbisse ma ei jäänud, sest ülejäänud klass ka väga Aafrikast ei mõiganud. Mõnes mõttes väga tore, sain palju targemaks. Nüüd tean sekundi pealt ära märkida Tšaadi, Nigeri, Eritrea ja Ekvatoriaal-Guinea asukohad. Üleüldiselt on geograafia ja selle aasta teema demograafia minu leivanumber.
Inglise keele tund on väga imelik minu jaoks, sest minu tase on selgelt tunnitasemest üle. Šveitsis inglise keeles suheldes tunnen, nagu oleks see mu emakeel. Õpetajaks on itaalia juurtega Kanadas elanud mees, kellele meeldib lasta Youtubest põnevaid videoid. Kerge, aga põnev tund.
Hispaania keele tund võttis vahepeal väga üllatusliku pöörde, kui naisõpetaja Veronique äkitselt "Despacitot" laulma hakkas. Nagu eelnevas postituses mainisin, siis pole ma kunagi hispaania keelt õppinud. Oskasin vaid "gracias" ja "hola" öelda. Tegelikult teadsin üht ebatsensuursemat väljendit ka tänu Rammsteini laulule "Te quiero p.ta". Aga see selleks. Loodan, et mu sõnavaramu kasvab ka hispaania keeles.
Kolmapäeval juhtus midagi väga ettearvamatut. Läksin direktori juurde visiidile seoses ühe tunniga, kui pärast selle teemaga lõpetamist küsis direktor minult, kas ma soovin temaga tennist minna mängima. Selgus, et 55 aastane direktor oli kunagi olnud professionaalne tennisist ja praegu tegus tegelane veteranide seas. Läksingi siis pärast kooli direktoriga koos rongi peale ja sõitsime väljakuteni. Pidasime pooleteisttunnise lahingu, mille järel osutus võitjaks tema tänu oma kogemustepagasile.
Kool
Kui võrrelda koolitunde Eestis ja Šveitsis, siis siin on meeleolu klassis väga vaikne, vahepeal nagu matusemeeleolu. Kui Eestis soovib õpetaja kaasarääkimist ja koostööd, siis näiteks bioloogiatunnis rääkis õpetaja lihtsalt 90 minutit vahetpidamata, millest poolest ma aru ei saanud. Tahes tahtmata kalduvad mõtted selliste tundide ajal kõrvale ning üks hetk avastasin ennast mõtlemast oma eksistentsile. Vahepeal võtavad mu mõtted filosoofilisema pöörde. Õnneks ei ole kõik tunnid sellised, tõin juba näite inglise keelest, selles tunnis meeldib õpetajale peale videode laskmise ka grupitöid korraldada. Prantsuse keele õpetajannale meeldib aga tunni ajal kõva häälega ajalehte lugeda, mida ma pole varem kohanud.
Mõnes mõttes on koolitunnid vabamad, näiteks paljud õpetajad istuvad laudade peal õpetamise ajal, mida Eestis naljalt ei kohta. Väga range poliitika on telefonidega, need peavad olema välja lülitatud või lennurežiimil. Kes telefoni näpib, sellelt võetakse see ära ja hoitakse mingis seifis karistuseks päeva või vahest isegi nädala lõpuni. Olen alati telefoni tunni ajal hoidnud lennurežiimil, kuid ühel prantsuse keele tunnil unustasin seda teha ja äkitselt keset ülesannet täielikus vaikuses lasi mu aparaat kuuldavale mureliku tooniga sõnumi, et aku on tühjaks saamas. Kolmeks sekundiks vaatas terve klass minu otsa. Teadsin, et pean olukorra lahendamiseks midagi ütlema. Ütlesin "Excusez-moi" ja tundsin, kuidas pinge kadus ja klassist paljud hoopis naerma hakkasid. Dominique, prantsuse keele õpetaja, muidugi ei naernud, näitas vaid näpuga ja andis soovituse telefon kinni panna. Tänu sellele vahepalale olen ma paranoiline tunni ajal, et kas ma panin telefoni ikka lennurežiimile või mitte.
Mis on Šveitsi koolis teistsugune, on see, et klassis kohtab inimesi igast rassist. Peale tavaliste valgete prantslaste on siin palju türklasi, araablasi( olen näinud mitut tüdrukut hijabidega), asiaate, mustanahalisi ja muid värvikaid tegelasi. Mingil kummalisel kombel arvavad paljud inimesed koolist, et ma olen sakslane, sest ma räägin nende arvates prantsuse keelt saksa aktsendiga. Kui ma neid parandan ja ütlen, et olen Eestist, siis enamikud teavad enamvähem asukohta, eestlasena olen ma väga õnnelik, et enamik inimesi siin peavad Eestit riigiks Põhja-Euroopas, mitte Ida-Euroopas. Küll aga olen ma väsinud sellistest küsimustest a la "Kas teil seal Eestis internetti on?", "Kas teil seal Mcdonalds on?", "Kas teil seal elatakse ka igludes", "Kas teil seal...", "Kas teil...", "Kas...". :D Tavaliselt tahan ma neil hetketel sarkastiliselt vastata, aga paljud ei saa siin sarkasmist aru ja jäävadki uskuma. Mida teha!
Keset päeva on alati vähemalt tunni pikkune söögipaus, mille jaoks annab mu vahetusema mulle 10 franki, et süüa osta. Koolilõunast võin ma suu puhtaks pühkida, tasuta lõunaid ei ole siin olemas. Kindlalt parim valik on 5.50 maksev korralik pitsa koolisööklast, aga kuna saba selleni on alati kilomeetritepikkune, siis ma pole viitsinud siiamaani sinna järjekorda astuda ja olen alati poest oma lõuna soetanud. Söögi seast igatsen ma kõige rohkem Eestis olevat külluslikku pirukavalikut. Tunnen puudust Rimi singi-juustu stritslist ja viineripirukatest, vahepeal ka muna-peekoni pirukatest. Samas vormis püsimisele annab see palju kaasa. Samas on siin on suur croissantide valik, pirukate seast on ainult pain du chocolat, mis eesti keelde tõlgituna on šokolaadipirukas. Suurt puudust tunnen ka kaljast, mis minu jaoks on olnud legendaarne saunajook.
Sõprussidemete loomine on minu jaoks väga kerge, sest ma olen vahetusõpilane ja seega huvitav tegelane teistele. Olen juba kahe tüdrukuga niimoodi sõbraks saanud, et olen varrukast välja tõmmanud oma parima viisi tutvuse sobitamiseks, nimelt küsinud, et kas nad oleksid nõus mulle linnas asuvaid toredaid kohti näitama, sest olen alles saabunud vahetusõpilane ja linna väga ei tunne.
Tegelikult tean ma muidugi Genfist juba päris palju, sest varsti möödub mul siin juba kuu aega, aga see on suurepärane meetod inimestega tutvumiseks, sest kes ikka ütleb "ei", kui keegi soovib tema kodulinna tundma õppida.
YFU üritus Lausannes ja käik isa juurde
26. august toimus Lausanne´s esimene programmiline prantsuskeelse Šveitsi vahetusõpilaste kohtumine. Sain paljude uute inimestega tuttavaks ja puhusin isegi natuke suomeat suomilaistega.:D
Kohtumise peamine osa oli fotojaht. Meid jaotati gruppidesse ja lasti Lausanne´i peal lahti. Fotojahi jooksul jäädvustasin ka mõned ilusad pildid linnast.
Kohustuslik pilt Rolexi poest:)
Pärast vahetusõpilaste kohtumise lõppu tegime kiire külaskäigu minu vahetusvanaema juurde, kes on 86 aastane elegantne daam. Ta on suur ajaloohuviline ja teab isegi Balti ketist. Laua taga istudes rääkisime temaga poliitikast ja muidugi kandus teema ka Venemaa peale. Ta oli kuulnud tema usaldusväärsest uudisteallikast, et Venemaal on toimunud suured sõjaväeoperatsioonid ja tema arvates on oht, et Venemaa soovib vallutada Valgevenet. Sellesse vallutamise juttu suhtusin ma küll skepsisega, sest Venemaa ja Valgevene või siis Putin ja Lukašenka on suured sõbrad ning äripartnerid. Putini poolne noa selga löömine ei oma minu jaoks mitte mingisugust loogikat ega tooks kasu mitte kellegile.
Vahetusvanaema elab uskumatult ilusas kohas
Lausanne´st põrutasin ma paadiga üle järve Prantsusmaale Thononi linna isale külla. Seekord oli ainult üks isa kodus. Nende kodu asub sellises kohas, mis on ideaalne töönädalast puhkamiseks. Väga rahulik piirkond. Seal on palju lehmi ja hobuseid, mis tekitab minus mõnusa maaelumeeleolu. Lubasin eelmine kord, et teen ka sellest kohast pilte. Seda ma ka tegin.
See pole veel Prantsusmaa
Isade kodu
Õhtul avastasime sellise toreda eluka
Nagu ma ütlesin, väga rahulik piirkond
Vahepeal tekkis tunne, nagu oleksin tagasi vanaema juures
Vöromaal
Räägin natuke ka oma tennisetrennist. Tennist saan mängida kolm korda nädalas. Trenn kestab kaks tundi ja ma olin imestunud, kui kõrge kvaliteediga see trenn on, aga samas kuutasu on vaid natuke Eesti omast kallim. Mul on kaks treenerit ja isegi füsioterapeut, kes esimeses trennis kohe mu rinna ümbermõõdu ja kõik muud kohad ära mõõtis. Pool tundi trennist on ettevalmistav füüsiline soojendus füsioterapeudiga ja seejärel poolteist tundi tennist.
Paljud räägivad, et vahetusaasta jooksul võtavad paljud vahetusõpilased kaalus juurde, sest nad söövad palju ja ei saa jätkata trenne, mida sai Eestis võetud. Õnneks elan ma Šveitsis, kus ma pean ostlemise juures kasutama meetodit "10 korda mõõda, 1 kord lõika" ehk siis enne iga ostu pean ma juurdlema kõvasti, kas mul on seda siiski vaja või kas ma päriselt seda ka tahan. See tähendab seda, et sellisel juhul üle süüa on üpris raske, peale selle olen ma kõvasti vähendanud erinevate krõpsude ja jookide tarvitamist, sest ma tahan oma raha hoida elus. Teiseks on mul siin kõrgetasemeline trenn, seega ma usun, et Eestisse naasen ma oma elu parimas vormis!
Minu tenniseklubi
Olengi kenasti jõudnud oma tegemistega ree peale tagasi. Tänaseks ma lõpetan, järgmises postituses kavatsen ma rääkida Eesti ja Šveitsi erinevustest ja muidugi ei lõppe minu puhul huvitavad jututeemad kunagi. Seega, järgmise postituseni!
A plus!
Karel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar