Viimaks olen ennast arvutisse toimetanud ja hakanud kirjutama kõigest, mis minuga nende päevade jooksul Šveitsis toimunud on. Üritan oma blogi vahetusaasta vältel hoida informatiivse, aga siiski ka meelelahutuslikku laadi. Vaatame, kuidas see mul õnnestub. Ilma pikema jututa hakkan pihta.
12.august 2017. Ärasõit
Vahetusaasta algas närvesöövalt. Pärast lõbusat koosistumist oma perega eelneval õhtul, tundus mulle, et kõik on korras ja pakitud. Läksin võtma oma viimast asja ettevalmistusprotsessis: passi.
Minu pass oli alati olnud ühes kindlas kohas, kuid sel ööl (jah, ööl, sest ma hakkasin passi otsima kl 11 hilisõhtul) seda seal ei olnud. Seejärel algatasime emaga suursuguse ühisotsingu, läbi said vaadatud kõik riiulid, nurgatagused, voodialused, madratsialused, kapid. Mitte midagi. Otsing kulmineerus sellega, et kella poole 1 paiku öösel avastasin ennast õues suurest prügikastist oma passi otsimas. Praegu lugedes tundub see naljaka seigana, aga mingit naljategemist tol hetkel ei olnud. Mõneks minutiks polnud ma kindel, kas ma üldse Šveitsi saan minna ilma passita. Tegelikult ikkagi saab (ID-kaardiga), aga ma oleks pidanud Šveitsi Eesti saatkonnas uue passi tegema ja teades, milline ora tagumikus see toiming on, olen ma väga õnnelik, et kl 0:57 ma oma passi seljakotist leidsin. Tolleks hetkeks olin passi otsimisel alla andnud, kui juhuslikult ühe koti avasin ja kui nägin koti põhjast punakat helkivat dokumenti, siis tuli naeratus suule küll! Vaid mõni närvirakk tuli maksta kahjutasuks.
Minu varandus ja päeva peategelane Pass
Viimane vaade minu kodu rõdult.
Küll aga võisin adjöö öelda oma uneajale, sest kell 3 öösel oli juba äratus ja kell 4 pidin olema lennujaamas. Lennujaama tulid mind saatma ema ja kasuisa. Lennujaamas olid vastas YFU vabatahtlikud, kes andsid mulle viimased paberid ja olid toeks, kui lennule registreerumisel abi vaja läheb. Mina tuge ei vajanud. Kuna mul oli 2 kotti ära anda pagasisse, siis pidin lennujaamatädile tasuma 50 eurot. Hüvastijätt jäi diplomaatilistesse piiridesse: mingit nutuvalinat õnneks ei toimunud.
Märkamatult olingi lennujaamas sees ning aja tapmiseks soetasin Postimehe, mis sai olema viimane eesti ajaleht minu jaoks selleks aastaks. Siin loen ma Šveitsi kohalikku ajalehte Le Temps, mis on prantsuse keeles, ehk siis mõned asjad jäävad arusaamatuks, aga muidu saab loetud.
Tagasi lennujaama juurde. Lennujaamas kohtusin teiste vahetusõpilastega, kes Šveitsi lähevad, nemad on aga saksakeelses osas. Mina olen ainuke, kes on prantsuskeelses osas.
Esimene lend oli Tallinn- Helsingi, mis väljus kella 6 paiku. Lennukiks oli Embraer E-190, mis sellel suunal oli positiivne üllatus, sest tavaliselt olen ma Helsingisse lennanud propelleritega. Lennukis sain istekoha hädaabiväljapääsu juures, mille üle olin väga õnnelik, sest sel istekohal on jalaruum nagu äriklassis. Lennu ajal pakuti isegi kommi, kahjuks kestis see väike hüpe üle lahe vaid 20 minutit.
Minu lennuk Helsingisse
Viimased vaated Eestile
Helsingi lennujaamas tahtsime minna Burger Kingi, mis oli kinni. Kuna kõht näpistas, siis pidin mingit sööki leidma. Minu valikuks osutus 10 eurone soe juustu-singi panini, mis maitses väga hästi.
Vantaa lennujaamas olid Genfi ja Zürichi väravad peaaegu kõrvuti, päris naljakas oli, kuidas lennukid lendavad samasse riiki, aga ühes väravas kuuleb vaid saksa keelt ja teises prantsuse keelt. Zürichisse lendasid, saksašveitsi vahetusõpilased, kellega Helsingis hüvasti jätsin. Alles oma väravas lendu Genfi oodates sain aru, et nüüd olen ma täiesti omapead ja minu aasta algab. Minu iseloomule kohaselt mingit närvi mul küll ei olnud. Ootasin väga uue perega kohtumist, aga see jäi kõik mõnusa enesetunde piiridesse.
Siit sai vahetusaasta ametliku alguse
Lend Genfi oli mugav. Lennukiks taaskord Embraer E-190 ja lennuajaks oli 2 tundi ja 45 minutit. Õhkutõus viibis 30 minutit, sest Baltikumi kohal olid suured äikesepilved ja piloot ei soovinud neist läbi sõita. Ma lahkusin Eestist samal päeval, kui Eestis korralik äikesetorm oli.
Põhilise aja lennust ma magasin, vahepeal küsis stjuuard Simmo minult, kas ma juua tahan, aga ma ei tahtnud. Tahtsin vaid magada. Ärkasin üles siis, kui lennuk Alpide kohal Genfile lähenema hakkas.
Eestlane jõudis kohale
Olingi lõpuks Genfi jõudnud ja perega kohtumiseks olin selga pannud Eesti lipuga sinise särgi, mille päev varem kingiks olin saanud. See muidugi selleks, et perekond mind ära tunneks. Pärast 15 minutit pagasi ootamist tuligi kätte hetk, mida paljud vahetusõpilased nimetavad kõige erilisemaks, aga samas üsna piinlikuks momendiks. Uue perega kohtumine. Minu puhul see piinlik ei olnud. Vastas olid emad ja vend Cyril, kes järgmisel päeval Saksamaale vahetusõpilaseks põrutas.
Vennal oli käes Eesti ja Šveitsi lipp, mis oli naljakas sellepärast, et täpselt sama oli ka mul plaanis teha. Ma oleks pannud lipud oma pintsaku külge, aga mulle öeldi, et ma näen siis välja nagu mingi lennujaamatola, nii et minul lippe ei olnud, aga mul oli Eesti lipuga särk vähemalt. Minule, kui põhjamaalasele, oli kõige suurem hirm Šveitsi minnes põsemusid. Kunagi ei tea, kas selles kultuuris on kombeks teha 1, 2, 3 või lausa 4 põsemusi, nii et võimalus eksida põsemusi teostamisel on paganama suur. Teiseks asjaks on see, millisest põsest alustatakse ja kas tehakse ka musihäält või mitte. Igatahes minu arvates üks mõttetult detailne tervitus, aga mis teha, pean ju integreeruma teise kultuuri.
Lennujaamas tahtis põsemusi teha vaid Francoise (üks emadest), minu üllatuseks tuli see välja ideaalselt. Väga hea esimese korra kohta! Hiljem sain teada, et üldjuhul poisid omavahel põsemusi ei tee ning suruvad kätt, vaid sõbrad teevad põsemusi, mis tõstatab uue küsimuse. Millal olen ma poisiga piisavalt hea sõber, et temaga põsemusi teha? Need jäävad küsimusteks, millele ma kunagi vastust ei saa. Pean vist oma sisetunnet usaldama, kui kunagi selline hetk kätte jõuab. Aitab nüüd sellest põsemusi teemast!
Lennujaamast edasi viidi mind koju. Tee peal sain kinnituse, et mõlemad emad on arstid ning Francoise näitas oma arstikabinetti, mis asub 5 minuti kaugusel kodust. Väga kena kabinet oli.
Koduga olen ma väga rahul. Ma elan väga rahulikus piirkonnas, mis ei asu kesklinnast kuigi kaugel. Kodus on 4 magamistuba ja 3 vannituba, suur televiisor, minu toas on korralik kodukinosüsteem Netflixiga, kust ma saan vaadata kõiki filme ja sarju, mida hing ihaldab. Kodu asetseb väikse mäe otsas ning mäe all on Rhone jõgi mis väljub Genfi järvest. Jões võib vool tugev olla, seega kogu aeg seal ujuda ei saa. Mis ma kodust ikka pikalt jutustan, näitan parem pilte. Teadupärast üks pilt ütleb rohkem, kui 1000 sõna.
Elutuba
Minu tuba
Vaade terrassilt
Niimoodi tervitati mind
Samal päeval tehti mulle lõunasöögiks Šveitsi rahvustoitu röstit, mis maitses üsna hästi. Pärast lõunasööki magasin ma kolm tundi ja pooluimasena läksin ma koos teistega sugulasest naabrile külla, kes elab meist üks korrus allpool olevas korteris. Väga tore oli, harrastasin põsemuside tegemist kahe inimesega ning taaskord midagi valesti ei läinud. Sain sugulase sõbralt olulist informatsiooni, et kui mulle meeldib mingi tüdruk, siis ma võiks teha 4 põsemusi. Jätan meelde! Sama päeva õhtul läksin Cyriliga välja linna peale, sest just samal päeval, kui ma Šveitsi jõudsin, oli Genfis suur festival ning hilisõhtul lasti minu auks 700000 eurot maksma läinud ilutulestikku. Festival oli väga lõbus ja tantsiti isegi korterite rõdudel. Jäin minu vastuvõtuga Šveitsis väga rahule!
Genfi kesklinn. Väga stereotüüpne pilt Šveitsist:
Šveitsi lipp ja Rolex
Inimesi oli päris palju
Kuna ilutulestik toimus järve kohal, üritasid kõik
ennast mugavalt järve äärde maha istutada.
Õhtu kulminatsioon
Järgmine päev
Hommik algas väga huvitavalt minu jaoks. Võib öelda, et tundsin esimest korda kultuurišokki. Nimelt oli hommikusöögilauas minu koha kohal laua peal kauss ja kõrval tee. Küsisin, kuhu ma teed kallan ning siis Francoise kallas tee rahulikult minu kaussi. Kaussi. Hakkasin naerma ja siis mulle selgitati, et nii on siin kombeks. Okei, mis teha, hakkasin jooma seda teed kausist. Terve aeg tundsin ma, et olen nagu kass, kes kausist piima lürbib. :D Rohkem pole selliseid šokimõõtu juhtumeid olnud.
Seejärel läksin ma oma teise ema Myriamiga kolmetunnisele rattasõidule ümber Genfi. Avastasin palju ilusaid kohti.
Selles koolis hakkan käima
Kunagise Rahvasteliidu peakorter. Rahvasteliit
oli pmst ÜRO 1920-30ndatel aastatel. Kahjuks ei saanud
see organisatsioon oma tööga hakkama ja 2.maailmasõda
vältida ei suutnud. W.Wilson oli USA president Pariisi
rahukonverentsi ajal ja tema lõi kuulsad 14 punkti, milles tema sõnastas
oma arvamuse, kuidas peaks olema maailmakorraldus
pärast 1.maailmasõda. Tema arvates ei tohiks sõdades olla võitjaid ja kaotajaid ja pärast sõda peaks sõjasüüdlasega käituma diplomaatilisel viisil mitte kättemaksuga, seega ei soovinud
ta karistada sõjasüüdlast Saksamaad nii kõvasti nagu Prantsusmaa ja Suurbritannia. Kahjuks ei võtnud Saksamaa ja Suurbritannia Wilsoni arvamust kuulda ja karistasid Saksamaad rängalt kättemaksuhimus. Suur karistus Saksamaale andis palju kaasa natside võimuletulekuga 1933. aastal, kellel oli plaanis taastada Saksamaa au ja hiilgus ja kätte maksta nii Suurbritanniale kui Prantsusmaale. Mina arvan, et kui oleks kuulatud W.Wilsonit ja võetud omaks tema 14 punkti, poleks olnud 2.maailmasõda. Läks veidi ajalootunniks kätte.
ÜRO peakorter
Pilt minust ja minu uuest töökohast :D
Väga huvitava arhitektuuriga korter. See on 1 km pikk
Kuni 18.augustini olin ma ainult koos oma emadega, sest pere teine pool oli Šotimaal puhkusel.
Esmaspäeval töötasid mu mõlemad hostemad, seega otsustasin teha kerge linnatuuri omapead. Genfi linn on väga ilus, siin on mitmete tähtsate asutuste peakorterid, peale nende on siin lõunaeuroopalik vanalinn, palju parke jne. Genf on väga inimesesõbralik linn. Paljud eelistavad sõita linnas pigem jalgratta ja mootorrattaga kui autoga ja jalutamiseks on Genf ideaalne. Küll aga valisin ma väga kuuma päeva jalutuskäiguks, temperatuur tõusis 33 kraadini. Õnneks ära ei põlenud. Üleüldiselt on siiamaani iga päev temperatuur tõusnud üle 25 kraadi, mõnel päeval on olnud ka 30 kraadi. Külmemat ilma lubatakse alles järgmise nädala lõpus, ehk siis hea ei kesta kahjuks igavesti. Aga teades, milline jube ilm Eestis valitseb, siis võin ma väga rahule jääda!
Üht asja võin küll öelda, olen jõudnud minu linna, ma pole kunagi näinud ühes linnas nii palju ülikonnaga inimesi kui siin. Kui minul lühikese- särgi ja pükstega oli palav, siis ma ei kujuta ette, mis tunne neil tumeda pintsakuga ametnikel oli.
Mõned pildid lämbe ilmaga Genfist.
See on buss (või troll, sest sel on sarved), millega ma kesklinna kodu juurest saan.
Genfi ülikool. Käisin ka maja sees raamatukogus. Raamatuid
oli päris suures koguses paljudes keeltes.
Parc des Bastions
Jooksugrupi ühistreening
Genfi põhiteater
Sama päeva õhtul otsustasime perekonnaga vaadata minu poolt neile kingitud dokumentaalfilmi Laulvast revolutsioonist. Mina, kui suur ajaloohuviline, sain neile ära räägitud terve Eesti ajaloo ja neile pakkus näidatu väga palju huvi. Siinkohal oleks paslik ära mainida, mida ma perekonnale Eestist tõin. Eestist tõin kaasa järgmised asjad: 2 pakki Kalevi komme (Tiina ja Tõmmu), Olde Hansa magusad mandlid (pere lemmik), Kalevipoja šokolaad, võinuga(kuulsin Šveitsi ja Austria kodugrupi kohtumisel, et šveitslastel seda ei ole ja neile oli see väga meeldinud. Nii ongi, või määrimisel kasutatakse nüüdsest vaid minu nuga), Ewert & the 2 Dragonsi CD, Trad Attacki CD, dokumentaalfilm ja muidugi Eesti lipp. Mulle öeldi ühel kohtumisel, et šveitslased on pirtsakad teiste maade šokolaadide suhtes, sest teadupärast Šveitsi šokolaadi peetakse maailma parimaks. Minu puhul nii küll ei olnud, Kalevi šokolaad läks kõigile väga hästi peale.
Minu ajalootund perekonnale
Teisipäev ja kolmapäev möödusid minu asjadega tegelemisega. Sain tõestust, et Šveits on paganama kallis maa. Kõnekaardi eest pean hakkama maksma 45 eurot kuus: selles paketis saan helistada, selles on 4G, mille limiit on 5GB kuus ehk siis kokkuvõttes tavaline pakett. Võrdluseks toon välja, et Eestis maksab võrdväärne kõnekaart 10 eurot kuus. Nojah. Head uudised saabuvad ühistranspordi valdkonnast. Sain endale Swisspass kaardi, millega saan Genfi sees aasta otsa tasuta bussiga sõita. Nii palju kui hing ihaldab. Peale selle saan ma šveitsisisestel rongiliinidel 50 protsenti allahindlust originaalpileti hinnast. Šveitsis on rongiliiklus suurepärane ja rongid esmaklassilised, aga rongipiletid on väga-väga kallid. Võib juhtuda, et näiteks Genfist Zürichisse on odavam lennukiga lennata kui rongiga sõita. Kolmapäeval käisin migratsiooniametis. Sain immigrandi staatusest lahti, nüüd võin ennast nimetada ajutise elamisloaga šveitsieestlaseks. Migratsiooniamet oli sama igav nagu Eestiski, õnneks läks vaid tund aega. Palju põnevam oli aga järgmises kohas, nimelt läksime tenniseklubisse.
Tenniseklubis sain teada, et saan hakata käima trennis. Ma hakkan käima kolmel päeval nädalas: esmaspäeval kestab trenn 2 tundi, kolmapäeval ja reedel poolteist tundi. Kohtusin ka inimestega, kellega trennis hakkan käima. Siis küsis üks poiss, kas ma tahan mängida kohe ja minu vastus oli muidugi jaatav. Pidasin maha kahetunnise treeningu ja tundsin pärast, et oleks vabalt 2 tundi veel võinud panna. Jäin rahule, tase on kõrge! Pilte klubist ei teinud, järgmine kord teen.
Õhtupoole sain veel ühe positiivse uudise. Minu maja all on saun, mida ma kasutada saan. Poleks ealeski suutnud unistada, et mul Šveitsis saun on, sest siin saunasid eriti ei kohta. Mul on väga hea meel, et saan Šveitsis Eesti saunakultuuri edendada.
Sauna kõrval on bassein, mille ääres ma igal päikselisemal
päeval olen olnud. Talvel saan ma saunast basseini hüpata.
Praegu, kui basseinivesi on liiga soe, olen ma lasknud vanni jääkülma
vett, et saunast tulles sinna sisse laskuda. Väga mõnus!
Järgmine päev käisin kirikus
Vaated kirikutornist
Genfis on ühistranspordiliigiks ka paat. See paat sõidab
ühelt järvepoolelt teisele.
Reedel jõudis kätte kauaoodatud hetk. Šotimaalt tagasi jõudsid isad Aldo ja Eric ja vennad Thomas ja Raphael. Lennujaamast läksime otse isade juurde Prantsusmaale Thononi linna äärde. Thonon, mis asub Genfist 40 km kaugusel, on 34973 elanikuga väikelinn mägede vahel. Isad elavad kolmekorruselises majas ning ka see on väga tipp-topp kodu. Isade ja vendade seast räägib inglise keelt hästi vaid Aldo, seega räägin ma enamik ajast prantsuse keeles. See, et ma pean prantsuse keelt kõnelema, meeldib mulle väga, sest nii õpin ma keele kiiresti selgeks. Praegu on nii, et ma saan aru rohkem, kui rääkida oskan. Vanemate inimeste seltskonnas saan ma rohkem räägitavast aru, sest nad räägivad üldjuhul rahulikumalt, aga noored räägivad enamasti kiiresti ja kasutavad slängi, seega vahel saan ma vaid aimata, millest jutt käib, sest mu aju ei käi nii kiiresti tekstiga kaasas. Laupäeva õhtul sõlmisin sõprussidemeid Thomase Prantsusmaa sõpradega, esindades Eestit lasin ma neile natuke ka Eesti muusikat ja kui nad tahtsid kuulata eesti keelt, lugesin neile "Kalevipoega" ja ütlesin klassikalise keelepöörituse "Anna õlu üle Ülo õe õla". Väga tore oli. Jäin nädalavahetusega Prantsusmaal rahule! Kahjuks tehniliste probleemide tõttu pilte Prantsusmaast ei saanud teha, järgmine kord teen kindlasti.
Pühapäeval tagasi koju jõudes avastasin eest Myriami sugulased Belgiast, kes viibivad meie juures nädala. Üks naine ja tema kaks last. Nad on väga elulised inimesed, jutt ja naer ei lõppe iial. Igatahes palju positiivset energiat on majas praegu. 21.august läksime Francoise´ venna George kaatriga järve peale. Sai tehtud wakeboardi ja muud toredat.
Video minust (see ei ole wakeboard), video lõpeb üsna suure plärtsuga:D
Muidugi loodan, et video töötab.
24. augustil sõitsime paadiga mööda Rhone jõge. Pärast paadisõitu pidasime piknikku ja seejärel alustasime kahetunnist matka tagasi koju. Siiani polnud veel olnud ühtegi vihmast päeva, aga just täna, kui me otsustasime matkata, sadas täiega ja kõmistas äike. Ilm ei kõigutanud aga kellegi meelt, mis oli kõige tähtsam!
Meie bande sisenemas paati
Mina Rhone jõe kohal
Räägin teile natuke Šveitsi hindadest. Mida ma Eestis arvasin, nii see siin ka on. Tavalisel eestlasel pole kõige mõnusam Šveitsis elada. Hinnad on meeletud! Ennem juba kirjutasin, kuidas sama kõnekaart maksab siin 4 korda rohkem kui Eestis.
Toon veel näiteid:
Eestis rongiga Tallinnast Tartusse 10 eurot, siin sama vahemaad rongiga läbides nt Genfist Berni algavad hinnad 33 eurost.
Bussipilet Eestis 2 eurot, siin 3 eurot
Jogurtid Eestis 0.50-0.80, siin umbes 1.50
Big Mac Eestis u 3 eurot, siin 6 eurot
Käisin üks päev McDonaldsis: Eestis oleks sama koguse eest maksnud 9 eurot, siin maksin 20 eurot.
Käisin emadega üks päev väljas söömas: tavaline pitsa maksis 17 eurot, jäätee 0.33cl 5 eurot.
T-särk 25 eurot (H&M)
Järgnevates postitustes võin lisada siia nimekirja veel rohkem näiteid. Igatahes päris mitu korda on olnud nii, et tahan midagi soetada, aga ei raatsi, sest see on lihtsalt nii kallis. Üks on kindel, Eestisse jõudes olen ma harjunud koonerdaja elustiiliga! :D
Mis saab edasi?
28. august lähen kooli. Kooli kohta saan ma palju rohkem infot homse visiidiga direktori juurde. Üht asja võin öelda, koolis hakkan ma peale prantsuse ja inglise keele õppima ka hispaania keelt, mida ma pole varem õppinud. Vaatame, mis saama hakkab. Algselt oli minu tunniplaanis ka itaalia keel, kuid see läheks juba natuke liiga paljuks.
Ennustan, et järgmise postituseni ei lähe kaua aega, sest kindlasti tahan kirjutada esimestest koolipäevadest ja näidata pilte Prantsusmaast. Loodan, et rahuldasin teie lugemisvajaduse tänaseks ja järgmise korrani!
A bientot!
Karel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar