Aastalõpupostitus aastalõputa

Jõuludele eelnenud päevadest.


Päevad lendavad ülehelikiirusel ja vaikselt hakkab minu vahetusaasta poole peale jõudma. Kolmapäeval rääkisid minu vahetusemad omavahel juba tulevasest juulikuisest reisist Hispaaniasse ning äkitselt ma taipasin, et ma ei ole enam siin juulikuus. See oli esimene kord, kui ma tundsin, et mu vahetusaasta on juba täiskasvanuikka jõudnud. Ees ootab veel vaid keskiga ja vanuriiga vahetusaasta mõistes. Olen kasvanud küpseks vahetusõpilaseks ning loodan, et ees ootavad kuud tulevad veelgi paremad, kui varasemad kuud juba olnud on!

Üritan ikkagi teid enda tegemistega kursis hoida, aga kahjuks pean nentima, et viimasest postitusest on pea kuu möödas ja ideaalis peaksin ma kirjutama iga kahe nädala tagant. Nii ma endale enne vahetusaastat lubasin. Piisavalt palju on blogisid, mis alustavad väga pompoosselt, aga siis vajuvad soiku. Ma saan täiesti aru, miks niimoodi juhtub, sest kõik on nii tavaliseks nende jaoks muutunud, et midagi pole kirjutada. Samas, need tavalised asjad võivad teistele tunduda väga põnevad, seega kirjutan täna asjadest, mis mulle on igapäevased ja üsna ebahuvitavad, aga teistele võib-olla huvipakkuvad.

Räägin ühistranspordist. Bussijuhtidel on üsna savi graafikust kinnipidamisest. Kujutan ette, et paljud teist löövad suured silmad ette, et nagu mis mõttes, sa elad ju Šveitsis? Kõik käib siin ju nagu kellavärk? Tutkit brat, ütlen ma selle peale. Peale rongide, mis on tõepoolest ülimalt täpsed, ei tasu Genfis näpuga sõidugraafikust kellaaegu välja ajada. Buss tuleb, kui ta tuleb. Vahepeal ei tulegi, nagu üks kord, kui ma kinno läksin. Tol päeval vaatasin kenasti enneaegselt bussiajad üle, et ikka korraliku inimesena turvalise lisaajaga kohale saabuksin. Minu kodust läheb vaid üks buss sinna kinno ning 40 minutiliste pausidega kahe bussi vahel. Edukalt peatusesse jõudnuna hakkasin bussi ootama. 5 minutit pärast tegelikku kellaaega hakkasin rahutuks muutuma. Mul on olemas telefonis äpp, kus on kirjas kõikide busside reaalajas saabumised ning see näitas kogu aeg, et minu buss peaks 2 minuti pärast kohale jõudma. Ja nii 10 minutit. Algselt rahulik bussisõit kinno hakkas muutuma vähe ebameeldivamaks, sest järgmise bussiga oleks ma korralikult hiljaks jäänud. Äpp ei andnud alla ja lubas endiselt, et minu neljaratas saabub kahe minuti pärast, siis toimus aga mingi meeleolumuutus ja äkitselt haihtus mu buss sootuks ekraanilt. Mulle oli see justkui stardipauk, hüppasin ühe teise bussi peale, mis viis mu vaid veidi kinole lähemale. Seejärel hüppasin veel ühe bussi peale ja peale seda kasutasin oma orienteerumisoskust läbi piirkonna, mida ma polnud kunagi varem läbinud. Kohale jõudsin 2 minutit enne seansi algust ja kinotoolile viimase reklaami ajal enne filmi. Lõpp hea, kõik hea. Aga Genfi ühistranspordisüsteem sai sellel õhtul endale ühe vaenlase juurde.

Kuigi üks asi mulle väga meeldib: bussis on internet.

Ütlen ausalt, Genf ei näe šveitsi linna moodi välja. Olgugi, et elanikke "vaid" 200000, võib Genfi pidada maailmalinnaks. Tänaval kohtab väga palju hispaanlasi, portugallasi, serbohorvaate ja araablasi. Sestap toimub erinevate kultuuride omavaheline lõimumine ning tulemuseks ongi üks maailmalinn, kus on natuke kõike. Suurt rolli omab ka asukoht, Kui vaadata kaarti, siis tundub, nagu oleks linn ülejäänud Šveitsist isoleeritud ja suure Prantsusmaa embuses. Kaelahingav Prantsusmaa on ka üheks põhjuseks, miks Genf pole nii punktuaalne kui muu Šveits. Tänavatel on tunda prantslaslikku "ah laseme asjadel omaviisi voogelda" suhtumist, mis mulle tegelikult sisimas meeldib, lihtsalt ebakorrasus sõidugraafikutes mulle ei istu üldse. Olen nüüdseks päris palju prantsuskeelses Šveitsis ehk Romandias ringi seigelnud ja võin nimetada šveitsilikke linnu. Nendeks on näiteks Fribourg, Montreux ja Lausanne. Kindlasti on neid veel, aga just neis kohtades tundsin, et vot nüüd olen ma Šveitsis.

Kunagi mainisin, et käin siin tennisetrennis. Mul on väga huvitav treener, kes on väga tore inimene, aga kui ta punktide peale mängib ja vea teeb, siis läheb ta tihti närvi ja laseb kuuldavale hispaaniakeelse tiraadi, mille sekka kuuluvad ka mõned päris mahlakad roppsõnad. Eestis on kõik treenerid, keda ma näinud olen, uskumatult rahulikud punktide peale mängimisel. Eelmisel nädalal sain trennis kõige uhkema saavutusega hakkama, kui selle sama treeneri vastu mängu võitsin. Võitmiseks pidin näitama oma kõige paremat mängu ja servioskust ning hiljem ütlesin talle, et ma pole kunagi paremini mänginud. Kahjuks ei suuda ma sellist mängu iga päev näidata, aga minust on arenenud tugev keskmik trennis, kus on ka üks potentsiaalne tulevikulootus.

8-12.detsember olid Genfis ühed väga põnevad päevad. kui pidutseti ühte püha millel nimeks Escalade. L´Escaladeks nimetatakse pidu, mille tingis Genfilaste võit prantslaste üle 1601. aasta 11-12.detsembri öösel. Just sel ööl kavatses prantsuse kuningas Charles Emmanuel I korraldada äkkrünnaku Genfi vallutamiseks. Uusajal, nagu paljudes teistes linnades (sh Tallinn), kaitses linna müür. Genf väljapoole müüri ei ulatunud. Linna vallutamiseks pidid prantsuse sõdurid ronima üle müüri, mille sees magasid linnakodanikud rahulikku ööund. Rünnak oli nii ettearvamatu, et mitte keegi valvuritest ei pannud ronivaid ega müüri taga olevaid tuhandeid sõdureid tähele. Küll aga kuulis legendi järgi õues toimuvast Catherine Cheynel, 14 lapse ema, kes ründajate vastu kasutas väga omapärast relva. Tulikuuma suppi. Cheynel viskas tulikuuma supi ronivate meeste suunas, tappes ühe nendest. Tekkinud segaduses said olukorrast aru nii müürivalvurid kui ka linnaelanikud, kes oma majadest väljusid ning teistega ühinesid linna kaitsma. Innukusega ja tahtega oma maad kaitsta väljusid lahingust võitjana linlased, kes ajasid prantslased tagasi sinna, kust nad olid tulnud. Sestap peetakse igal aastal detsembris Genfis suuri pidustusi. 8.detsembril toimus gümnaasiumiõpilaste rongkäik, kus osalesid kõik Genfi koolid. Igal koolil oli oma buss, kust lasti muusikat ning kooliõpilased olid ennast riietanud ükskõik mis riietusse ja veetsid lõbusalt tantsides aega. Sündmus meenutas väga karnevali oma värvikülluse ja meeleolu poolest. Kui teid huvitab, mida mina kandsin, siis selleks oli lihtsalt üks rohekas sõjaväekiiver. Põhjus selleks oli lihtne, kuulsin, et rongkäigu ajal on oht saada kanamunadega pihta, sestap see kiiver, sest mul poleks olnud erilist tuju hiljem munatükke juustest välja ajada. Mingil imekombel ma pääsesin nendest munadest, küll aga ei pääsenud ma habemeajamisvahust, mille üks Samuel L. Jacksonit "Pulp Fictionist" meenutav kodanik äkitselt selja tagant liginedes mulle pähe lajatas. Võite ette kujutada minu hilisemat bussisõitu koju koos normaalsete inimestega, kelle nägu ei olnud valge kreemiga koos ning kes vaikselt omaette naeru pugistasid. Teksti ilustamisega mõned pildid sellest pühast:

                                                                  Kirju nagu loomaaed

                                              Tagaplaanil paistab see Samuel L. Jackson

                                    Escalade-i šokolaad, mida traditsiooniliselt iga kord süüakse

2. detsembril käisin YFU ürituse raames Fribourgis, kus me vaatasime rongkäiku ja St. Nicolas-d mööda vuhisemas. Kahjuks ei oska ma sellest pühast eriti midagi rääkida, peale selle, et tegemist on katoliikliku pühaga. Muul ajal vaatasin niisama linna peal ringi ja õhtu lõpetuseks käisin katedraalis suursugusel jumalateenistusel, mis jättis põneva mulje. Ees ootavad pildid Fribourgist:

                                          Näe, sain St.Nicolas enda ka pildile.:) Natuke kõhe on,
                                          aga siin ta siis on!

Hetkel, kui ma seda blogi kirjutan, on mul alles jäänud vaid üks poolaastaeksam matemaatikas ja siis võin 1.poolaastale "Au revoir" öelda ja vaheajale suunduda. Viimased koolinädalad on möödunud eelkõige eksamitele pühendudes, tundides saan ma nüüd peaaegu juba kõigest aru ja võtan tunnisisestes diskussioonides ka ise osa. Koolis on naljakas see, et üksteisele tere öeldes tehakse seda "lahedate" inimeste käepatsu. Alguses oli see veidi võõras, aga nüüd olen ära harjunud. Keeruliseks teeb asja see, et pole olemas üht kindlat käepatsu, vaid on olemas erinevaid kombinatsioone, seega on mul mitme õpilasega erinev tervitus kui teistega. Vahepeal kisub piinlikuks ka, kui üks tahab ühte viisi teha, aga mina hoopis teistviisi ja tulemuseks on писдец. Sellistel hetkedel eelistaks ma pigem põsemusisid teha.

Mina pidin tegema 4 poolaastaeksamit. 3 on tehtud, 1 veel. Esimesena sattus mulle inglise keele poolaastaeksam, kus ma pidin 10 minutit rääkima ühest juturaamatust, mille ma olin varem läbi lugenud. Mingeid probleeme see mulle ei valmistanud ja hindeks sain ma 6 palli süsteemis 5,5, ehk siis teine parim hinne (hinded lähevad nii: 6, 5,5 , 5, 4,5 , 4 jne kuni 1-ni). Järgnevaks tööks osutus geograafia, mis oli esimene tõsisem väljakutse, sest see oli prantsuse keeles. Töö oli suuline ning ma pidin rääkima Portugali rahvastikupüramiidist ja immigratsioonist Ameerikas. Jäin oma esitusega rahule ja teenisin hindeks 5-e! Eile oli mul poolaastatöö ajaloos, sedapuhku kirjalik. Teemaks inimeste uskumused keskajal, ehk siis teema, mis mul oli 7. klassis. Olgugi, et ajalugu mulle väga meeldib, siis keskaeg pakub mulle nendest erinevatest ajastutest huvi kõige vähem. Minu leivanumbriks, nagu kunagi olen maininud, on 2.maailmasõda ja Külm sõda. Sellegipoolest tundsin ma ennast küsimustele vastamise ajal mugavalt ja tõenäoliselt üks järjekordne 5 või 5,5 on tulemas. Väga mõnus tunne on poolaastat peale rasket algust edukalt lõpetada. Aga nagu öeldakse: per aspera ad astra- läbi raskuste tähtede poole!

Eelmisel nädalavahetusel käisin vahetusemaga Montreux linnas jõuluturgu kaemas, ennem saime kokku tema õega, minu vahetustädiga. Huvitav seik on see, et minu vahetustädi on advokaat, aga tema abikaasa prokurör. Kes ütles, et advokaat ja prokurör omavahel läbi ei saa? Jõuluturg oli tohutult suur, ikka kordades suurem kui Raekoja platsil olev. Varem käisin ka Fribourgi jõuluturul, aga mulle meeldis see Montreux oma palju rohkem, sest seal oli ikka korralik jõulumeeleolu. Iga poole tunni tagant sõitis jõuluvana oma saaniga mööda õhuraudteed meieni ja pidas kõne. Kokkuvõtteks üks järjekordne huvitav päev!

                                          See ei oleks Šveitsi jõuluturg, kui seal ei müüdaks
                                          kalleid kelli ja vääriskivimeid.

                                          Selle putka kohta võin ma naljaka loo rääkida.
                                          Kõik algas sellest, kui lugesin samal päeval lehest
                                        uudist Vladimir Putini kohta ja sain teada, et prantsuse keeles
                                        on tema perekonnanimeks Poutine. Seejärel jõuluturule minnes
                                        nägin aga ühte putkat tema nimega ja arvasin kohe, et tegemist
                                        on mingi naljahamba huumoriga, aga tuli välja, et Šveitsis on olemas
                                        roog nimega La poutine ja putkas müüdi hoopis seda.
                                     

                                      Puhtjuhuslikult müüdi Putini putka kõrval matrjoškasid

                                             Jõulukuusk on Raekoja platsil aga erilisem!

Viimase teemana räägin teile ühest Prantsusmaa kuulsaimast muusikatähest, kaks nädalat tagasi 74aastasena lahkunud rokkstaarist Johnny Hallydayst, kes omab riigis legendistaatust. Ma ütlen teile ausalt, ma pole kunagi näinud sellist ärasaatmist ühele inimesele, alla jääb ta võib-olla vaid USA presidentide ja Suurbritannia kuningate ärasaatmisele, võib-olla Michael Jacksoni surm oli ka sama suure kaliibriga. Tema jaoks korraldati Pariisi kesklinnas suur hüvastijätmine ja rahvast oli kohal massiliselt, kes vaatasid mööduvat autodekolonni ja lõpuks ka Hallydayd kandvat masinat ja hoidsid kätes voldikuid laulja kohta. Loomulikult tehti sündmusest teleülekannet ja raadiotes kõlasid katkematult Hallyday kuulsamad palad. Päeva lõpetas matusetalitlus Hallyday auks kirikus, kuhu pääsesid vaid kutsutud ning millest tehti samuti teleülekannet. Ma ei suudaks ette kujutada, et Eestis pärast Jaak Joala surma selline hüvastijätt oleks võinud toimuda. Et väike ettekujutus lauljast luua, panen siia blogisse tema kuulsaima laulu "Allumer le feu" ( eesti keeles "Süüta tuli")

Nii ja ongi tänaseks kõik! Järgmises postituses räägin teile minu veedetud jõuludest ja uue aasta vastuvõtmisest. Seniks aga rahulikke jõule ja head uut aastat 2018 kõigile!
A toute!
Karel

Kuu toimetused

Keelest, reisist ja ka muud juttu.


Olin parasjagu oma tegevusi tegemas, kui mulle äkitselt pähe torkas, et ma pole selle kuu jooksul veel ühtegi postitust teinud ning siin ma jälle olen, valmis selleks suurt tööd vajavaks kirjutamiseks. Läinud on juba kolm kuud, mille möödumise üle tunnen lahkhelisid enda peas. Üks pool ajust tunneb, nagu oleksin ma siin vaid mõned päevad olnud, teine pool vaidleb aga vastu ja tunneb, nagu oleksin ma siin terve igaviku juba olnud. Selle kirjeldamiseks saan kasutada vaid üht sõna: vahetusaasta.
Tunded varieeruvad seinast seina, eriti keele osas. Mõni päev turtsun enesele tusaselt, miks pagana põhjusel peab sõnal sugu olema. Teisel päeval olen jälle nii õnnelik, et prantsuse keeles käändeid ei ole, mis muudab keele õppimise oluliselt kergemaks. Võin jutustada mõnest huvitavast osast prantsuse keeles rääkimisest.  Ükskõik mis vestlus ükskõik mis kohas algab alati sõnapaariga "Kuidas läheb" ehk siis prantsuse keeles "Ca va" (see c on veidi teistsugune, aga mul pole seda klahvi). Eestis algab vestlus väga harva sellega, sest meil pole lihtsalt aega selle mõttetu lause jaoks. Kuid siin on see fraas kulla hinnaga. Et teha see sõnapaarike veelgi koomilisemaks, siis iseenesest on võimalik ühte ja sama "Ca va-d" öelda 4 korda järjest ja smalltalk omab jätkuvalt tähendust. Näide:
"Ca va?"- Kuidas läheb?
"Ca va." - Normaalselt (otsetõlkes "läheb")
"Ca va?"- Kuidas läheb?(nüüd on aeg teisel osapoolel see küsimus küsida)
"Ca va."-  Normaalselt

Alguses olin väga kohmetu selles valdkonnas ja mõtlesin pikalt vastuse peale. Nüüd olen ma kogenenum ja lühiajaline smalltalk kulgeb kenasti ilma pausideta. Kõige naturaalsem viis vastata on "hästi!" ja küsida kohe "ja sul?" Prantsuse keeles näeb see välja niimoodi:

"Ca va?"
"Bien!"
"Et toi?"
"Bien aussi!"- hästi samuti.

Kui rääkida arengust, siis täna rääkisin ma perele Molotovi-Ribbentropi paktist prantsuse keeles, mis vist tähendab, et kõik kulgeb plaanipäraselt. Muidugi veatult ma veel ei räägi, aga kiiremini ja paremini ikka. Okei, enne kui enesekiitmisega liiga taevasse ära tõusen, võin rääkida ühest stseenist õhtusöögilauas, kui mu vahetusema rääkis ühest lapsest, kellel on allergia maasikate vastu. Äkitselt ma küsisin: "Miks tal allergia toolide vastu on?", millepeale vaatasid mulle näkku üllatunud näod, selgus, et ma olin segamini ajanud kaks üksteisele sarnast sõna, nimelt...
Fraise-maasikas
Chaise-tool
Natuke piinlik oli küll selle valusa eksimuse pärast, aga ma elasin selle häbiväärse hetke üle!

Teemavahetus. Oktoobri lõpus käisin ma reisil Ticino kantonis, mis on üks vähestest Šveitsi piirkondadest, kus räägitakse itaalia keelt. Pärast pikka sõitu autoga (4 tundi) jõudsime Bellinzonasse, kus me olime üürinud korteri 3 ööks. Nende päevade jooksul käisime nii Bellinzonas, Luganos kui ka Locarnos, mis olid kõik väga huvitavad linnad. Järgneb pildigalerii.

                                         Väga külm oli sellel hetkel, eriti lühikestes pükstes

                                          Paremini Šveisi sümboliseerivat pilti annab teha.
                                          Kaks panka kõrvuti.

                                          ...ning kolmas pank 10 meetri kaugusel

                                          Kes teist mäletab veel Bondi filmi "Goldeneye"? (ühte inimest ma tean)
                                          Üks kuulus seik sellest filmist on see, kus Pierce Brosnan just sellelt                                                      tammilt Benji hüppe teeb.
                                       

                                          Ja loomulikult on sellest saanud hea turundusobjekt

Reisi lõppedes ei sõitnud me kohe koju Genfi, vaid põikasime läbi minu vahetusvanaema kodust Lausannes. Mulle väga meeldib 88aastase memmekese kodu, mis meenutab väga maffiafilmidest tuntud 30ndate-40ndate stiilis majasid. Seal viibisin ma 2 ööd ning kojunaasmise päeval käisin lõpuks Lausanne olümpiamuuseumis, kus minu suureks pettumuseks ei leidnud ma ühelegi Eesti sportlasele suunatud eksponaati. Eesti lipp muuseumis hoidis ära kõige suurema pettumuse. Kui see välja arvata, siis igati vinks-vonks muuseum!

Muuseumist rongijaama jalutades leidsin ma puhtjuhuslikult mingi Tai pühakoja keset linna. Mitte eriti suureks üllatuseks oli see, et kõik turistid selle ümber olid muidugi asiaadid ning mina esindasin seal ainukesena Euroopat. Kõige naljakam seik oli see, et seal oli üks kolmeteistkümnepealine grupp asiaatidega ning absoluutselt kõik tegid selle majakesega vähemalt 10 pilti niimoodi, et järgmised poseerijad seisid taga järjekorras ja ootasid oma kuldset hetke.

31. oktoobril kooli jõudes tabas mind ettearvamatu üllatus, kui sisenesin kooliuksest ja esimese asjana nägin ühte kooliõpilast kandmas Gestapo mundrit kenakese haakristiga, õla kohal. Siis teiseks nägin ma, et terve koolisisustus on mingeid kõrvitsaid ja kujukesi täis ning palju oli veel neid õpilasi, kes endale mingid kostüümid selga olid visanud. Tegemist oli halloweeni tähistamisega, nagu ma mõne hetkega ka taipasin. Mis veel naljakam, see sama poiss mundris viibis ka minu geograafiatunnis ning õpetaja tegi küll suured silmad, aga lubas siiski maskeraadil jätkuda. Mingil hetkel tõstis ta käe, et küsida rahvastikutiheduse kohta, aga ausalt öeldes meenutas see üht teist žesti ning ma ei tea, kas ta ise sellest kahemõttelisusest aru sai. Oleksin palju head pildimaterjali selleks blogiks saanud, aga paraku peavad telefonid olema õpetaja laual tunni ajal.

Novembrikuu on siinmail üsna kõle, mitte küll nii külm kui Eestis, aga olukorra teeb hullemaks väga tugev tuul, mis tekitab juba mõtteid talvejope kandmiseks. Päikest novembris siin palju ei kohta, sest Genf asub sellises asukohas, kus suvel on väga soe ja mõnus, aga hilissügisel ja talvel väga hall. Päikest on palju rohkem mägedes, kuhu ma talve jooksul mõned korrad ka jõuan.

12.novembril käisin ma esimest korda Fribourgis, kus toimus üritus YFU vahetusõpilastele ja vahetusperedele Šveitsis. Fribourg on linn riigi suhteliselt keskosas, kus paiknevad enamikud sissetulevad vahetusõpilased, sest seal asub YFU peakorter Šveitsis. Linn on kakskeelne, sest asub lähedal saksa keelt rääkiva Šveitsi piirile. Üritusel sõime kartulit juustuga, mis minu arvates on üsna veider toit, sest kartulit olen ma ikka harjunud sööma kastmega, mitte paljalt. Vahepeal tegime jõulukaarte šveitslastele, kes olid läinud oma vahetusaastale. Sellega päev ka piirneski ja oli aeg rahulikult koju minna. Aga võta näpust, keset sündmust oli Fribourgis paks esimene lumi maha tulnud ning teed olid üsna kohutavas korras. 75 kilomeetrit Fribourgist Lausanne-i, mis võtab tavaliselt autoga sõites 50 minutit, võttis seekord poolteist tundi. Genfi jõudsime lõpuks päris hilja õhtul.

Ootan juba väga detsembrikuud, mille sisse mahub palju üritusi ning muidugi jõulud ja uusaastavahetus. Järgmine postitus ilmub tõenäoliselt detsembri keskpaigas, seniks aga kõike kaunist!

Karel