Olen vist viimane inimene, kes YFU eelorientatsioonist (edaspidi ELO) kribab. Vaatasin just enne blogi kirjutama hakkamist suvalist videot karjuvast eeslist, kui taipasin, et ma võiks midagi asjalikumat teha ning siis meenus mulle, et ma pole siiamaani viitsinud kirjutada sellest vägevast sündmusest ja otsustasin seda nüüd tegema hakata. :)
ELO 2-4 juuni 2017
Toimus Kehtnas kutsehariduskeskuses. Seiklus algas minu jaoks juba enne minekut. Pidime kogunema Balti jaamas Omniva kappide ees, et edasi bussiga Kehtnasse sõita. Jõudsin õigeks ajaks jaama ette ja arvasin, et kogunemine toimub jaama kõrval asuvas bussiparklas, kust lähevad marsad. Otsisin, kuid kedagi ei leidnud, ei suutnud uskuda seda, kuna ma ei teadnud, et bussid ka mujalt väljuvad sealkandis. Niisiis pöörasin ennast üle tee vanalinna poole, kus ka peatuvad bussid. Samuti tühjus. Sattusin segadusse ning läksin turu poole ja otsisin sealt, kuni avastasin ennast lõpuks Telliskivis ja nentisin, et ma olen kursilt kõrval. Tagasi jaama minnes otsustasin tšeburekiputka tädilt nõu küsida, küsisin, kus asuvad Omniva kapid ja ta vaatas mind kui ullikest ja ütles, "Tartu/Viljandi perrooni juures ümber hoone nurga". Muidugi olin ainult mina see, kes ei suutnud üles leida seda kohta, õnneks bussi väljasõit hilines samuti, seega midagi hullu ei olnud!:D Mis mind kõige rohkem imestama paneb, et ma seda kohta üles ei leidnud, on see, et ma satun Balti jaama üsna tihti ning ma polnud kunagi tähele pannud neid Omniva kappe, mis mulle pinnuks tagumikuks osutus. Selline humoorikas seik juba enne väljasõitu Kehtna poole.
Kehtnas jagati meile esiteks toad. Mina ööbisin ühes toas Karliga, kes läheb Hollandisse. Omapärane aga tore inimene oli. Kolmepäevasel üritusel toimus väga palju töötube, alates kodugrupi kohtumistest ja reisikorraldusest kuni kultuurišoki simulatsioonini välja. Midagi igale maitsele!:) Vaba aega oli väga vähe, seega igav ei hakanud kellelgi ning ainukesel rahulikumal hetkel, hilisõhtul, veedeti aega üksteisega lobisedes, kaarte mängides või vabatahtlike vahetusaastakogemusi kuuldes. Mina sain väga palju uusi tutvusi ja nõustun 100% kellegi väitega, et ELO on minivahetusaasta, kuna neutraalsel pinnal saab kokku nii palju võõraid inimesi ning töötubade tegijate abil elatakse läbi terve vahetusaasta nende kolme päeva jooksul ja samas luuakse palju uusi tutvussidemeid üksteise vahel ja ürituse lõpuks tundub terve seltskond, kui üks suur grupp sõpru. Täpselt nagu vahetusaasta, seltskond inimesi saab võtta ka kui vahetusriiki. Algselt on riik võõras, lahkumise ajaks on saanud kalliks!
Vaatamata kehvale suusailmale ei virisenud keegi ning selles on suur osa seal olnud vabatahtlikel, kes jaotusid kaheks: 1) töötubade tegijad ja 2) freestylerid. Töötubade tegijate ülesandest saate ilmselt aru, aga freestylerite ülesanne oli hoida kõikide tuju kõrgel läbi erinevate ringimängude korraldamise, laulude laulmise ning meelelahutusprogrammide läbiviimise. SUUR tänu neile, ilma nendeta poleks seda eelorientatsiooni!
Kõige olulisem osa on veel täiesti puutumata: söök.
Taskuraha kaasavõtt oli täiesti tarbetu otsus, sest sööki sai iga nurga peal. Nii sooja sööki kui ka rämpstoitu. Minul sai ürituse lõpuks villand krõpsudest ning koju jõudes sõin korraga ära terve kurgi.:D
Lennupilt. Istuvad inimesed on vabatahtlikud
Minu kodugrupi kohtumine.
Koomiliselt välja tulnud ühispilt
Õhtune näitemäng, mis oli saate "Prooviabielu" põhjal.
Jah, mina olen see sandaalide ja kleidiga pruut, kelle nimi oli Ülle Ülane
Miks on osad inimesed püsti, miks osad pikali maas?
Selle teada saamiseks pead vahetusõpilaseks hakkama.
Praegu on paslik märkida, et see postitus oleks vabalt võinud ilmuda 25. juunil, kui ma seda tegema hakkasin, aga vahepeal olin ma 3 nädalat malevas (elu parim rühm oli!!) ja ei leidnud aega selle jätkamiseks, seega vabandused, et sissekanne hilines.
Kuigi väljasõit on kõigest 25 päeva pärast, ei ole mul tekkinud veel mingeid positiivseid ega negatiivseid lisaemotsioone. Võib-olla on see seotud sellega, et olen nii kaua elanud teadmisega, et ükskord siit maalt lahkun aastaks (lepingu sõlmisin eelmise aasta juunis), et ma olen ära harjunud. Ma arvan, et lisaemotsioonid tekivad alles siis, kui ma juba kohvrit pakin, loodan, et lahkun Eestist ikka positiivsete tunnetega. :)
Kui rääkida uudistest, siis sain kätte kindlustusmaterjalid YFU-lt ning perelt sain teada, et mu vennad oma isadega viibivad minu Šveitsi jõudmise ajal Šotimaal ja jõuavad Genfi 18.august (ma jõuan Genfi 12.august)
Tenniseuudistest ka. Roger Federer, Šveitsi au ja hiilgus, tegi taas vana ja head, võites Wimbledoni suure slämmi turniiri juba rekordilise kaheksandat korda, tunnistades taaskord, et ta on parim tennisist läbi aegade. See turniirivõit oli hoopis teistsugune, kui pool aastat tagasi Austraalias. Austraalias ei oodanud keegi Federerilt midagi, Wimbledonis oli ta favoriit. Federeri mäng terve kahe nädala jooksul oli laitmatu, ta ei kaotanud Wimbledoni jooksul settigi, viimati sai sellise saavutusega hakkama Rootsi tennisehiid Björn Borg 1976. aasta Wimbledonil.
Finaalis alistas Federer horvaadi Marin Cilici 6:3 6:1 6:4
Tänan lugemast ning tõenäoliselt kirjutan järgmise postituse natuke enne ärasõitu. Seniks naudin ma seda pisut tujukat suve ning võtan Eestis viibimisest viimast!
Näeme järgmises sissekandes
Karel
