Täna korraldan ma midagi väga harukordset, nimelt kirjutan juba teist postitust ühes nädalas. Tavaliselt jätan kahe postituse vahele vähemalt 3 nädalat, täna siis väike erispecial!
Eelmine kord, kui blogi täiendasin, juhtus see olema vahetult pärast suusalaagrit, aga otsustasin sellest kirjutamise veidi edasi lükata, et mitte üht sissekannet liiga massiivseks ajada. Tavaliseks postituse kirjutamise ajaks on mul 3 tundi, nii et kui tahan vältida ajuveresoonte lõhkemist, siis parem on, kui üle selle ajamäära ei läheks.
Niisiis.
Suusalaager algas 7. jaanuaril ja sel päeval ägasin ma tugeva kurguvalu käes, mille olin ilmselt saanud paar päeva varem Zürichis toimunud kohutava tormi tõttu. Vahetusema viis mind autoga rongijaama ning oma 2 koti ja suuskadega ma rongi sisenesin ja Berni sõitsin, seejärel Interlakenisse ning seejärel Meiringenisse. Võiksin öelda, et Meiringen on keset Šveitsi pärapõrgut, sest see asub täiesti riigi keskel mägede vahel, aga tegelikult ei saa ma seda öelda, sest Šveitsis on tsivilisatsioon igalpool. Ei ole nii, et sõidad ühest külast välja ja järgmist inimestega asustatud kohta võidki jääda ootama, Šveitsis, kui üks linn lõppeb, siis teine kohe ka algab.
Esimesel päeval suusatamist ei toimunud, toimus keskaasta seminar, mis midagi erilist oma loomult ei olnud, sai ainult natuke subjektiivset klatši kuulda ja vanade tuttavatega rääkida. Koht, kus me elasime need 6 päeva, oli väga heade konditsioonidega, võrreldes PAO-ga, kus minu toas oli 8 inimest, tundsin ma suusalaagris 3 inimesega tuba jagades end kui 4-tärni hotellis. Maja boss oli üks šveitsi vanahärra, kes enne igat õhtusööki kõlistas oma väga šveitsiliku tooniga kella ja tegi veidi stand-up komöödiat oma šveitsisaksa huumoriga ning soovis "head isu".
Esmaspäeval algas põhimöll pihta, läksime suusatama. Mina olen nö "harrastanud" vaid murdmaasuusatamist, mägisuusatamine on mulle võõras, seega kartsin halvimat, et kindlasti kukun esimesel mäel ja viibin ülejäänud laagri kipsiga oma magamistoas. Päris nii õnneks ei läinud!
Kuigi vahepeal oli minu kurguvalu progresseerunud täielikuks haiguseks, ehk siis esmaspäeval suusatasin ma iseteadmata 38-kraadises palavikus, lisades veel seda, et see oli minu esimene päev mägisuuskadel, pole kaua vaja mõelda, et see oli minu jaoks katsumus.
Teisipäeva pidin vahele jätma ja alustasin oma ravikuuriga, mis sisaldas magamist, ravitee joomist ja küüslaugu söömist ja voila, õhtuks oli haigusevimm läinud. Kui rääkida muudest tegevustest suusalaagris, siis mingit eriprogrammi (va neljapäeva õhtul) küll ei olnud. Vahetusõpilased täitsid ise oma aega puhates, rääkides ja kaarte mängides. Olgugi, et YFU ideoloogia on ehitada sildu erinevate kultuuride vahel, siis oli laagris siiski selgelt nähtav suhtlusgruppide moodustumine erinevateks gruppideks, nagu näiteks Aasia grupp, kus enamik rahvast olid aasialased, või Ameerika-Austraalia grupp või kasvõi põhjaeurooplaste grupp. Muidugi võisin ma siseneda Aasia gruppi, ega välja mind sealt ei visatud, aga rohkem ühiseid asju, millest jutustada, leidsin ma ikkagi eestlaste, sakslaste, soomlaste või ameeriklastega rääkides. See ei tähenda, et ma ülejäänud rahvaga ei suhelnud, aga jutu lõpetuseks ütlen seda, et vahetusõpilane ei ole mingi imeolend, kes eristub kaasmaalastest tavarahvast tohutult ning kellel on hoopis teistsugused väärtushinnangud kui neil, kes pole käinud vahetusaastal. Kindlasti on neid, keda pärast vahetusaastal käimist käitumise poolest ära ei tunne, kuid oma vaimult, minu arvates, jääb vahetusõpilane ikkagi eestlaseks, oma kommete ja traditsioonidega, vahe on võib-olla selles tavarahvaga, et ta teab, kuidas šveitslased elavad ning võib-olla, on ta hankinud nipet-näpet nende kommetest oma mõtlemises, aga siiski on tal südames Eesti veri ja ühe aastaga sellest lahti ei saa. Selleks peaksin ma Šveitsis elama vähemalt 20-30 aastat, et omandada šveitslase kombed täielikult.
Oota, millest ma rääkisin? Ah jaa, suusalaagrist!
Ühest asjast ei saa rääkimata jätta. Šveitsi maastik ja mäed on imeilusad. Tegemist oli kindlasti ühe põhjusega, miks ma siia üldse tulin. Käia ära mägedes. Šveitsi mägedes. See on nüüd tehtud!
Kellel on fetiš mägede üle, siis paremat kohta ma teile soovitada ei oska. Siin leidub neid igale maitsele, kui silmapiiril vähemalt üks mägi ei paista, siis tunnen end väga imelikult.
Kolmapäeval läksin otse rajale, olles omandanud vajalikud oskused nagu pidurdamine ja pööramine. Muigel sui meenutan, kuidas ma pööramist õppisin. Oma pikakasvulisuse tõttu võttis mul asjade õppimine rohkem aega kui lühematel, seega pidi YFU vabatahtlik, kes nad kõik on ka suusaõpetajad, mulle selgitama seda teist teed pidi. Üks meeldejääv lause: "Hoia pitsapositsiooni ja kui tahad pöörata, näita oma tagumenti neile inimestele, kelle poole sa ei pööra, hoides samal ajal raskust tagumisel jalal". Väga arusaadav viis millegi õpetamiseks!
Rajal sain ma instruktsioonid grupijuhilt püsida tema selja taga ja teha nii, nagu tema ees teeb, ehk siis teha täielikke pöördeid, et hoida kiirus madal. Muidugi olin see mina, kes ühe pöörde jättis poolikuks ja seejärel nina ees kõrgest mäest alla vihises. Läks 300 meetrit, kuni lõpuks pidama sain. Vabatahtlik oli väga üllatunud, et ma ei kukkunud, sest tema sõnutsi olin ma nagu kana suuskadel, mingit kontrolli ma küll ei omanud oma sõidustiili üle. Võib-olla andis mulle suusatamises edu hea tasakaalu säilitamise oskus, mis tuleneb aastate tagusest uisutamise kogemustest (ka ilurulluisutamine). Lõunat sõime mägedes ühes piknikuruumis, igaüks ostis oma lõunasöögi endale ise. Tegin seda ka mina, aga viimasel suusatamise päeval suutsin oma söögi kuidagimoodi kuhugi ära kaotada ja kui oma murest vabatahtlikele kurtsin, ei suutnud nad seda uskuda. Õnneks lubati mul süüa nende lauas ehk nälga ma ei jäänud.
Reedel oli aeg hüvasti jätta kogu rahvaga. Seljataha jäid väga meeldejäävad 5 päeva. Kahjuks pean nentima, et suusahullus minus ei tärganud, kuigi suutsin viimasel korral täiesti mõnusalt selle raja läbida. Minu jaoks on selles spordialas liiga palju sahkerdamist: enne suusatamist pead sa kuskilt varustuse saama, siis pead seda varustust kõike selga toppima ja veel kuhugi mägedesse minema. See võtab kõik liiga palju aega. Tennis on ikka palju mugavam: ajad 20 sekundiga püksid-särgid selga, 20 sekundiga tossud jalga, võtad reketi ja oledki valmis mängimiseks.
Mis aga mulle väga meeldis suusalaagri juures, oli seltskond. Nende 60 vahetusõpilase ja umbes 20 vabatahtliku seas oli nii palju erinevaid karaktereid, et igav ei hakanud kunagi.
Liigses põnevushoos unustasin absoluutselt pilte teha. Mõned lumised fotod sain siiski võetud.
Oli tore teile teada anda minu tegemistest suusalaagris ja järgmistest teemadest kirjutan juba üsna varsti! C´etait un plaisir de vous ecrire des histoires au sujet de ski camp et j´ecrirai encore bientot!
Kohtumiseni,
Karel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar