Ja ongi kõik...

1 kuu Eestis, YES ja kokkuvõte kõigest, mis toimus selle aasta jooksul.

Tere, kõik see rahvas! Juba 35 päeva olen ma veetnud oma kodukamaral Eestis ja klišeelikult tõden, et aeg on lennanud väga kiiresti ning vahetusaasta tundub nüüd vaid üks nendest tüütutest unenägudest, mis on väga toredad kuni hetkeni, kui inimene tõuseb üles ja saab aru, et kõik see ei toimunud päriselt ning ta meeli valdab kurbustunne.
Vähemalt ma tean, et minu vahetusaasta oli reaalsus, tõestuseks kirjutuslaual ilutsev Šveitsi lipp.

Praegu siin Tallinnas oma päriskodus kirjutuslaua taga blogi kirjutades on minu tunded teistsugused võrreldes eelmiste kordadega, sest olen harjunud selle mõttega, et annan blogis teada oma hetketegemistest kuskilt kaugelt maalt kaugel asetsevatele eestlastele. Kuid nüüd tegelen ma asjadega, millest võib rääkida iga teine eestlane. Mis ma siis olen teinud pärast vahetusaastat?
Vanaemal külas Mustamäel, maal, poes, kinos, malevas marju korjamas, sõpradega väljas, Apollos raamatut lugemas. päevitamas ja ujumas, maganud jne. Pole just väga jalustrabav loetelu, ega ju? Nüüd ma saan aru, kui eriline oli minu eemalolek Eestist, sest sain tegelda asjadega ja näha kohti, mida iga inimene kahjuks ei tee ega näe. Olen piisavalt jutustanud ja kiitnud oma vahetusaastat, et ei hakka rohkem klaviatuuri selle jaoks kulutama. Tänane sissekanne tulebki sellist laadi, kus ma tõmban kõik otsad kokku.

Kuigi olen juba Eestis ning tähtajaliselt on mu vahetusaasta möödas, siis sellele vaatamata on mu blogist veel puudu see viimane verstapost minu vahetusaastast: lahkumine ja taaskohanemine Eesti eluga, millest hakkan teile täna kirjutama.

Minu viimane postitus pärineb 24.juunist, viimasest päevast Genfis, kui ma keset pakkimise ja hüvastijätmise tohuvabohu otsustasin veel ka oma viimase sissekande Šveitsist teha. Samal õhtul vaatasin koos vahetusemaga veel 1969.aasta James Bondi filmi, mille tegevus toimus minu vahetusriigis ja mille vaatamise tagajärjel 13aastase poisina tekkis mul tahe minna kunagi Šveitsi.
Film vaadatud, tegin kell 12 öösel "head aega" kallistuse oma vahetusemale ja läksin sauna, mis praegu järele mõeldes tundub päris koomiline, aga tol hetkel normaalne, sest ta läks magama ja rohkem ma teda poleks näinud, sest ma pidin üles tõusma kl 5:30, et üksinda bussi peale minna.
Öine saun jääb minu mälestustesse ringlema veel kauaks. Kujutage ette vaatepilti: Käimas olid viimased tunnid minu vahetusaastast, kohas, millest oli saanud minu teine kodu nende 11 kuu jooksul, õues oli pime ning täielik haudvaikus ja mina olin üksinda basseinis vaatamas neid mägesid, mis mu koduaknast paistsid ja tähti, mis taevas särasid. Selles emotsioonide virvarris mõtlesin kõige üle, mida vahetusaasta oli mulle pakkunud ning eesootava lahkumise üle. Võin kindlalt öelda, et sellest lihtsast saunaskäigust kujunes välja minu elu kõige ilusam ja meeldejäävam hetk, kus mulle tundus, nagu terve maakera oleks olnud minu päralt ja mil ma teadsin, et sain hakkama oma vahetusaasta eesmärkidega.
Tol hetkel möllas mu veres nartsissism, kuid teadsin, et saunast tagasitulles pean pilvepiirilt alla laskuma. Nägin ära paradiisi, kuid pidin tavaellu tagasi minema.
Tagasi tavaelus läksin magama ning ärkasin uuesti üles 3 tundi hiljem kell 5:30, sõin oma viimase hommikuvõileiva selle hea Belgia küpsiste määrdekreemiga, asetasin hüvastijätukirja kapi peale perekonnale lugemiseks, võtsin oma kotid, läksin uksest välja, vaatasin veel viimast korda tagasi ning siis seadsin oma sammud bussipeatusse, kust sõitsin rongijaama. Meeleolu oli enne Genf-Zürich rongi astumist mul ootusärev, kuid mitte midagi erilist. Nagu ka eelmise aasta augustis Eestist lahkumisega, ei kaasnenud ka sel korral mingeid nähtavaid emotsioone. Kõik jäi diplomaatilistesse piiridesse. Oma iseloomult ma lihtsalt ei ole õnneks/kahjuks väga emotsionaalne inimene.
Muidugi olin ma rongijaamas ka üksinda ja niisama ise nutta tihkuda pole päris minu rida.

Rongis oli mul suur tahtmine magada, aga ma ei lubanud endale seda, sest tahtsin veel väga näha Šveitsi maastikku oma tõelises iluduses enne ärasõitu. 3 ja pool tundi läksid mööda väga kiiresti ning Šveitsi suurima linna tohutus rongijaamas oli mul tükk tegemist jõuda järgmisele rongile õigeaegselt oma 3 kotiga. Õnneks napilt jõudsin. Mõtlesin hingeldades rongi jõudes, et päeva ebameeldivam seik on möödas, kuid ma poleks elu sees osanud ette näha, mis jant mind Zürichi lennujaamas ees ootab.

Kõik algas sellega, kui mulle teatati ühe leti juures, et lisapagas maksab 90 franki (80 eurot), mitte 50 eurot, millega olin arvestanud. Veel enne seda olin ma juba tiirelnud 4 erineva leti vahel kokku pool tundi, otsides seda õiget kohta, kus lisapagasi eest maksta. Lõpuks õigesse kohta kohale jõudes ja jahmatavast hinnast kuuldes sain aru, et mul endal polnud enam sellist raha, sest viimane kuu oli mu rahakoti täiesti tühjaks imenud ja mul ei jäänud muud üle, kui hädaolukorras emale helistada ja paluda, et ta mulle 50 eurot kannaks, mida ta sai õnneks teha. Seejärel sain kohvri eest ära makstud ja mõtlesin juba teist korda, et nüüd on kõik ja edasi saab minna vaid paremaks, kuid ei, kaks ei jää ilma kolmandata. Pagasi äraandmiskoha ees tundsin väga kahtlast alkoholihaisu enda koti kohalt ja sain kohe aru, mis oli juhtunud. Nimelt olin Genfist ostnud kaasa kohalikku õlu suveniirina oma perekonnaliikmetele ning paigutanud need õllepurgid oma kohvrisse riiete vahele, rongis aga oli kott saanud ilmselt ühe kõvema obaduse ja üks purk oli katki läinud, mille tagajärjel valgus õlu üle koti laiali. Olin tol hetkel ikka väga vihane enda peale ja lausa näost punane, sest olin kodus pikalt juurelnud selle üle, kas tasub jooke niimoodi kaasas kanda või mitte. Kaalusin riske ja otsustasin lõpuks, et võtan kaasa ja loodan, et midagi ei juhtu, aga lõpptulemus oli kahjuks negatiivne. Väga väärtuslik õppetund: parem karta, kui kahetseda.

Niisiis võtsin sellest haisusest kohvrist välja kõik tähtsamad riided(t-särgid, aluspesu ja püksid) ning pistsin need teise kotti. Vähemalt sain ma olukorrast aru enne pagasi äraandmist, sest muidu Berliini lennujaamas oleks vaatepilt veel õõvastavam olnud.

Lõpuks said need ebameeldivad seigad otsa ja mu tujugi tõusis pika aja peale, kui sain ennast vahetusõpilaste seltskonnas mõnusamalt tunda. Lõuna paiku läksime lõpuks lennukisse ning Šveitsi tolmu pühkisin enda jalge alt kell 12:53. Mõned tunnid hiljem jõudsime Berliini ühte väga nõukogudeaegse välimusega lennujaama, kus ma sain kätte oma lehkava koti ning kus meid võttis peale üks buss ning sõidutas meid ühele laagrialale, kus toimus YES seminar.



                                                               Ärasõiduhommik

                                       Nendesse kottidesse mahtus terve mu elu seal Šveitsis

                                                               Minu rong Zürichisse

                                        Esimest korda sõitsin Šveitsi ametliku lennufirmaga

YES seminar

Kätte on jõudnud teine peatükk minu postituses, milles räägin teile lähemalt YES seminarist, mis toimus Berliini ääres 25-29. juunini. Tegemist on YFU üritusega, kus saavad kokku kõik 500 vahetusõpilast, kes läinud Euroopast Euroopasse vahetusaastale. See on aasta oodatuim üritus vahetusõpilase jaoks ning minul olid ootused väga kõrged selle seminariga seoses. Mõtlesin pikalt, kas rääkida lühidalt ja positiivselt sellest üritusest või kirjutada ausalt välja, mida mina arvasin sellest. Valisin teise valiku. Tuletan meelde, et tegemist on ainult minu arvamusega, mitte kõigi Eesti vahetusõpilaste omaga, seega ei kajasta see üleüldist hinnangut sellele üritusele, vaid ainult minu enda oma.

Ausalt öeldes arvan, et seminari korraldajad on puusse pannud ürituse mõttega. Ideaalis võiks see 5 päevane YFU tähtsündmus rõhku panna vaid vahetusaastale ning sotsialiseerumisele kõikide osavõtjate vahel. Põhirõhk võiks olla loengutel vahetusaasta erinevatest aspektidest, meeldival ajaveetmisel ning suure seltskonna ühtsustumisel. Reaalsuses on tegemist aga väga poliitilise üritusega, kus surutakse veel lapseeas noortele, kellel paljudest pole veel suuri teadmisi ega huvi poliitika vastu, pähe liberaalset-sotsiaaldemokraatlikku maailmavaadet, kus rõhutakse vähemuste tagakiusamisele ja pagulaste tuleku pooldamisele Euroopas. Näiteks ühel päeval pidas 20 minutilise kõne üks naine, kes aitas Euroopasse sisse smugeldada paatidega tulevaid põgenikke ebaseaduslikul viisil ning utsitas noori tagant tema eeskuju järgima, kritiseerides samal ajal avalikult Euroopa Liidu pagulastepoliitikat, mis hoiab hetkel Euroopas olukorda kontrolli all. Põhimõtteliselt oli see 5 päeva liberaalset propagandat, mis oli minu arvates väga odav lüke korraldajate poolt, sest sihtmärgiks olid noored, kelle enda poliitilised maailmavaated on alles võrsumas. Lisaks paistsid loengute pidajad mitte teadvat sellest, millest nad täpselt rääkisid, sest nende nägudes puudus entusiasm ja suhtlust ruumis ei saadud käima mitte ühegi loengutunni ajal. Olen kuulnud negativismi ka paljudelt teistelt inimestelt, kuid olen ka kuulnud, et teemad pole olnud nii poliitilised iga aasta. Sellegipoolest ei ole mul praegu tahtmist osaleda kunagi vabatahtlikuna sellel üritusel.

Peale negatiivse jäid mulle meelde ka mõned positiivsed mälestused. Mulle väga meeldis olla selles suures vahetusõpilaste peres ning väga huvitav oli vestelda nii paljude erinevate inimestega 5 päeva jooksul. Õhustik oli muidu väga sõbralik sellel seminaril. Kahju ainult, et see poliitiline osa selle ürituse minu jaoks ära rikkus. Võib-olla tegid korraldajad selle sündmuse enda jaoks natuke liiga keeruliseks, ei oska öelda. Jään igatahes huviga ootama järgmise aasta YES-i järelkaja, et teada saada, kas minu negativismil on alust või oli see tänavune aasta erandlik selles mõttes.

Tagasisõit koju.

29.juuni hommikul alustas terve 2017/2018 Eesti vahetusõpilaste Euroopa osa lend tagasisõitu bussiga kodumaale, mis vältas koos pausidega kokku 32 tundi. Bussis oli meile välja mõeldud väga toredaid erinevaid tegevusi, nagu nt YES bussi bingo ja viktoriinid iga riigi kohta, millest läbi sõitsime. 

Samuti oli meil 2 bussihümni: üks Patuse poole süldilugu ja üks Lenna Kuurmaa inisev looke.

Öö veetsime bussis, kõige kiiremini võeti ära vahekäigu kohad, kus ka mina õnneks ruumi leidsin. Magada just väga hästi ei saanud, sest kaks korda astuti mulle lihtsalt totaalselt pähe.:)

Pärast tohutu hulk pause, mille hulka kuulus nt kolmetunnine passimine ühes Varssavi parklas, jõudsime lõpuks Ikla piiripunkti, kus ees terendas juba see suur maailmakuulus Superalko urgas, mille ette olid pargitud autod vaid eestlaste numbrimärkidega. Sealsamas asus ka üks silt, kus oli peale kirjutatud "Eesti vabariik" ning alles siis jõudsid emotsioonid mulle kohale, et olen jõudmas koju ning poetasin ka mõned pisarad.

Lõpuks Tallinna jõudes võttis ema mind peale ning esimeste muutustena jäid mulle silma Statoilid, millest kõigist olid saanud Circle K-d ja Tuukri tee, mida ei olnud enam tema varasemal kujul. Muidu kõik oli täpselt samamoodi, nagu ka ennem.

                                                               Meie kojutooja buss

                                                      Kõik need eestlased,kes olid YES-il

                                                                          Kohal

Jäänud on mul veel rääkida vaid ühest viimasest teemast vahetusaasta kohta: taaskohanemine enda pärisriigis. Kui ma jõudsin Eestisse, olin ma väga ekstaasis kojujõudmise üle, oma perekonna ja sõprade nägemise üle. Mööda läks paar päeva, kui juba minu emotsioonid vaibusid ja tekkis see tavaline ja kodune tunne, mida ma ausalt öeldes Šveitsis taga igatsesin. Jah, minu vahetusaasta oli vägev ja ükski päev ei kordunud eelmisega, kuid iseloomult olen ma inimene, kes armastab rutiini ning just sellises keskkonnas meeldib mulle kõige rohkem elada. Aga šveitsilaadsed mugavustsoonist väljumised ei tee ka paha, muidugi!:)

Selle teemaga tõmban ma joone alla tänasele postitusele ja ühtlasi ka oma blogijakarjäärile, mis vältas poolteist aastat. Need on olnud minu jaoks väga õpetlikud ajad, sest ma pole kunagi kirjutanud tekste tuhandetele inimestele. Kui ma 2017. aasta jaanuaris alustasin, poleks ma elu sees osanud ette näha sellist publikumi ja kiidusõnu oma blogi aadressil nii lähedastelt kui ka võõrastelt inimestelt, järelikult tegin ma midagi õigesti. Ma tänan teid, kallid inimesed, kes te kõik jälgisite minu tegevusi ekraanilt nende 11 vapustava kuu jooksul ning ma loodan, et ma suutsin nii mõneski inimeses tekitada huvi minemast vahetusaastale. Te ei kahetse oma otsust!

Nüüd ootavad mind aga ees uued väljakutsed. Kõigepealt saab minust YFU vabatahtlik, siis on vaja lõpetada gümnaasium, minna ülikooli ja seejärel diplomaatiasse, kus mul on suur soov karjääri teha. Võib juhtuda, et kunagi pean ma blogi veel, kuid see on juba tuleviku otsustada. Ma tänan teid veel minu blogi lugemise eest ja ütlen teile viimast korda, nägemist!

Karel M. Sibold,

vahetusõpilane Šveitsis 2017/2018