Ja ongi kõik...

1 kuu Eestis, YES ja kokkuvõte kõigest, mis toimus selle aasta jooksul.

Tere, kõik see rahvas! Juba 35 päeva olen ma veetnud oma kodukamaral Eestis ja klišeelikult tõden, et aeg on lennanud väga kiiresti ning vahetusaasta tundub nüüd vaid üks nendest tüütutest unenägudest, mis on väga toredad kuni hetkeni, kui inimene tõuseb üles ja saab aru, et kõik see ei toimunud päriselt ning ta meeli valdab kurbustunne.
Vähemalt ma tean, et minu vahetusaasta oli reaalsus, tõestuseks kirjutuslaual ilutsev Šveitsi lipp.

Praegu siin Tallinnas oma päriskodus kirjutuslaua taga blogi kirjutades on minu tunded teistsugused võrreldes eelmiste kordadega, sest olen harjunud selle mõttega, et annan blogis teada oma hetketegemistest kuskilt kaugelt maalt kaugel asetsevatele eestlastele. Kuid nüüd tegelen ma asjadega, millest võib rääkida iga teine eestlane. Mis ma siis olen teinud pärast vahetusaastat?
Vanaemal külas Mustamäel, maal, poes, kinos, malevas marju korjamas, sõpradega väljas, Apollos raamatut lugemas. päevitamas ja ujumas, maganud jne. Pole just väga jalustrabav loetelu, ega ju? Nüüd ma saan aru, kui eriline oli minu eemalolek Eestist, sest sain tegelda asjadega ja näha kohti, mida iga inimene kahjuks ei tee ega näe. Olen piisavalt jutustanud ja kiitnud oma vahetusaastat, et ei hakka rohkem klaviatuuri selle jaoks kulutama. Tänane sissekanne tulebki sellist laadi, kus ma tõmban kõik otsad kokku.

Kuigi olen juba Eestis ning tähtajaliselt on mu vahetusaasta möödas, siis sellele vaatamata on mu blogist veel puudu see viimane verstapost minu vahetusaastast: lahkumine ja taaskohanemine Eesti eluga, millest hakkan teile täna kirjutama.

Minu viimane postitus pärineb 24.juunist, viimasest päevast Genfis, kui ma keset pakkimise ja hüvastijätmise tohuvabohu otsustasin veel ka oma viimase sissekande Šveitsist teha. Samal õhtul vaatasin koos vahetusemaga veel 1969.aasta James Bondi filmi, mille tegevus toimus minu vahetusriigis ja mille vaatamise tagajärjel 13aastase poisina tekkis mul tahe minna kunagi Šveitsi.
Film vaadatud, tegin kell 12 öösel "head aega" kallistuse oma vahetusemale ja läksin sauna, mis praegu järele mõeldes tundub päris koomiline, aga tol hetkel normaalne, sest ta läks magama ja rohkem ma teda poleks näinud, sest ma pidin üles tõusma kl 5:30, et üksinda bussi peale minna.
Öine saun jääb minu mälestustesse ringlema veel kauaks. Kujutage ette vaatepilti: Käimas olid viimased tunnid minu vahetusaastast, kohas, millest oli saanud minu teine kodu nende 11 kuu jooksul, õues oli pime ning täielik haudvaikus ja mina olin üksinda basseinis vaatamas neid mägesid, mis mu koduaknast paistsid ja tähti, mis taevas särasid. Selles emotsioonide virvarris mõtlesin kõige üle, mida vahetusaasta oli mulle pakkunud ning eesootava lahkumise üle. Võin kindlalt öelda, et sellest lihtsast saunaskäigust kujunes välja minu elu kõige ilusam ja meeldejäävam hetk, kus mulle tundus, nagu terve maakera oleks olnud minu päralt ja mil ma teadsin, et sain hakkama oma vahetusaasta eesmärkidega.
Tol hetkel möllas mu veres nartsissism, kuid teadsin, et saunast tagasitulles pean pilvepiirilt alla laskuma. Nägin ära paradiisi, kuid pidin tavaellu tagasi minema.
Tagasi tavaelus läksin magama ning ärkasin uuesti üles 3 tundi hiljem kell 5:30, sõin oma viimase hommikuvõileiva selle hea Belgia küpsiste määrdekreemiga, asetasin hüvastijätukirja kapi peale perekonnale lugemiseks, võtsin oma kotid, läksin uksest välja, vaatasin veel viimast korda tagasi ning siis seadsin oma sammud bussipeatusse, kust sõitsin rongijaama. Meeleolu oli enne Genf-Zürich rongi astumist mul ootusärev, kuid mitte midagi erilist. Nagu ka eelmise aasta augustis Eestist lahkumisega, ei kaasnenud ka sel korral mingeid nähtavaid emotsioone. Kõik jäi diplomaatilistesse piiridesse. Oma iseloomult ma lihtsalt ei ole õnneks/kahjuks väga emotsionaalne inimene.
Muidugi olin ma rongijaamas ka üksinda ja niisama ise nutta tihkuda pole päris minu rida.

Rongis oli mul suur tahtmine magada, aga ma ei lubanud endale seda, sest tahtsin veel väga näha Šveitsi maastikku oma tõelises iluduses enne ärasõitu. 3 ja pool tundi läksid mööda väga kiiresti ning Šveitsi suurima linna tohutus rongijaamas oli mul tükk tegemist jõuda järgmisele rongile õigeaegselt oma 3 kotiga. Õnneks napilt jõudsin. Mõtlesin hingeldades rongi jõudes, et päeva ebameeldivam seik on möödas, kuid ma poleks elu sees osanud ette näha, mis jant mind Zürichi lennujaamas ees ootab.

Kõik algas sellega, kui mulle teatati ühe leti juures, et lisapagas maksab 90 franki (80 eurot), mitte 50 eurot, millega olin arvestanud. Veel enne seda olin ma juba tiirelnud 4 erineva leti vahel kokku pool tundi, otsides seda õiget kohta, kus lisapagasi eest maksta. Lõpuks õigesse kohta kohale jõudes ja jahmatavast hinnast kuuldes sain aru, et mul endal polnud enam sellist raha, sest viimane kuu oli mu rahakoti täiesti tühjaks imenud ja mul ei jäänud muud üle, kui hädaolukorras emale helistada ja paluda, et ta mulle 50 eurot kannaks, mida ta sai õnneks teha. Seejärel sain kohvri eest ära makstud ja mõtlesin juba teist korda, et nüüd on kõik ja edasi saab minna vaid paremaks, kuid ei, kaks ei jää ilma kolmandata. Pagasi äraandmiskoha ees tundsin väga kahtlast alkoholihaisu enda koti kohalt ja sain kohe aru, mis oli juhtunud. Nimelt olin Genfist ostnud kaasa kohalikku õlu suveniirina oma perekonnaliikmetele ning paigutanud need õllepurgid oma kohvrisse riiete vahele, rongis aga oli kott saanud ilmselt ühe kõvema obaduse ja üks purk oli katki läinud, mille tagajärjel valgus õlu üle koti laiali. Olin tol hetkel ikka väga vihane enda peale ja lausa näost punane, sest olin kodus pikalt juurelnud selle üle, kas tasub jooke niimoodi kaasas kanda või mitte. Kaalusin riske ja otsustasin lõpuks, et võtan kaasa ja loodan, et midagi ei juhtu, aga lõpptulemus oli kahjuks negatiivne. Väga väärtuslik õppetund: parem karta, kui kahetseda.

Niisiis võtsin sellest haisusest kohvrist välja kõik tähtsamad riided(t-särgid, aluspesu ja püksid) ning pistsin need teise kotti. Vähemalt sain ma olukorrast aru enne pagasi äraandmist, sest muidu Berliini lennujaamas oleks vaatepilt veel õõvastavam olnud.

Lõpuks said need ebameeldivad seigad otsa ja mu tujugi tõusis pika aja peale, kui sain ennast vahetusõpilaste seltskonnas mõnusamalt tunda. Lõuna paiku läksime lõpuks lennukisse ning Šveitsi tolmu pühkisin enda jalge alt kell 12:53. Mõned tunnid hiljem jõudsime Berliini ühte väga nõukogudeaegse välimusega lennujaama, kus ma sain kätte oma lehkava koti ning kus meid võttis peale üks buss ning sõidutas meid ühele laagrialale, kus toimus YES seminar.



                                                               Ärasõiduhommik

                                       Nendesse kottidesse mahtus terve mu elu seal Šveitsis

                                                               Minu rong Zürichisse

                                        Esimest korda sõitsin Šveitsi ametliku lennufirmaga

YES seminar

Kätte on jõudnud teine peatükk minu postituses, milles räägin teile lähemalt YES seminarist, mis toimus Berliini ääres 25-29. juunini. Tegemist on YFU üritusega, kus saavad kokku kõik 500 vahetusõpilast, kes läinud Euroopast Euroopasse vahetusaastale. See on aasta oodatuim üritus vahetusõpilase jaoks ning minul olid ootused väga kõrged selle seminariga seoses. Mõtlesin pikalt, kas rääkida lühidalt ja positiivselt sellest üritusest või kirjutada ausalt välja, mida mina arvasin sellest. Valisin teise valiku. Tuletan meelde, et tegemist on ainult minu arvamusega, mitte kõigi Eesti vahetusõpilaste omaga, seega ei kajasta see üleüldist hinnangut sellele üritusele, vaid ainult minu enda oma.

Ausalt öeldes arvan, et seminari korraldajad on puusse pannud ürituse mõttega. Ideaalis võiks see 5 päevane YFU tähtsündmus rõhku panna vaid vahetusaastale ning sotsialiseerumisele kõikide osavõtjate vahel. Põhirõhk võiks olla loengutel vahetusaasta erinevatest aspektidest, meeldival ajaveetmisel ning suure seltskonna ühtsustumisel. Reaalsuses on tegemist aga väga poliitilise üritusega, kus surutakse veel lapseeas noortele, kellel paljudest pole veel suuri teadmisi ega huvi poliitika vastu, pähe liberaalset-sotsiaaldemokraatlikku maailmavaadet, kus rõhutakse vähemuste tagakiusamisele ja pagulaste tuleku pooldamisele Euroopas. Näiteks ühel päeval pidas 20 minutilise kõne üks naine, kes aitas Euroopasse sisse smugeldada paatidega tulevaid põgenikke ebaseaduslikul viisil ning utsitas noori tagant tema eeskuju järgima, kritiseerides samal ajal avalikult Euroopa Liidu pagulastepoliitikat, mis hoiab hetkel Euroopas olukorda kontrolli all. Põhimõtteliselt oli see 5 päeva liberaalset propagandat, mis oli minu arvates väga odav lüke korraldajate poolt, sest sihtmärgiks olid noored, kelle enda poliitilised maailmavaated on alles võrsumas. Lisaks paistsid loengute pidajad mitte teadvat sellest, millest nad täpselt rääkisid, sest nende nägudes puudus entusiasm ja suhtlust ruumis ei saadud käima mitte ühegi loengutunni ajal. Olen kuulnud negativismi ka paljudelt teistelt inimestelt, kuid olen ka kuulnud, et teemad pole olnud nii poliitilised iga aasta. Sellegipoolest ei ole mul praegu tahtmist osaleda kunagi vabatahtlikuna sellel üritusel.

Peale negatiivse jäid mulle meelde ka mõned positiivsed mälestused. Mulle väga meeldis olla selles suures vahetusõpilaste peres ning väga huvitav oli vestelda nii paljude erinevate inimestega 5 päeva jooksul. Õhustik oli muidu väga sõbralik sellel seminaril. Kahju ainult, et see poliitiline osa selle ürituse minu jaoks ära rikkus. Võib-olla tegid korraldajad selle sündmuse enda jaoks natuke liiga keeruliseks, ei oska öelda. Jään igatahes huviga ootama järgmise aasta YES-i järelkaja, et teada saada, kas minu negativismil on alust või oli see tänavune aasta erandlik selles mõttes.

Tagasisõit koju.

29.juuni hommikul alustas terve 2017/2018 Eesti vahetusõpilaste Euroopa osa lend tagasisõitu bussiga kodumaale, mis vältas koos pausidega kokku 32 tundi. Bussis oli meile välja mõeldud väga toredaid erinevaid tegevusi, nagu nt YES bussi bingo ja viktoriinid iga riigi kohta, millest läbi sõitsime. 

Samuti oli meil 2 bussihümni: üks Patuse poole süldilugu ja üks Lenna Kuurmaa inisev looke.

Öö veetsime bussis, kõige kiiremini võeti ära vahekäigu kohad, kus ka mina õnneks ruumi leidsin. Magada just väga hästi ei saanud, sest kaks korda astuti mulle lihtsalt totaalselt pähe.:)

Pärast tohutu hulk pause, mille hulka kuulus nt kolmetunnine passimine ühes Varssavi parklas, jõudsime lõpuks Ikla piiripunkti, kus ees terendas juba see suur maailmakuulus Superalko urgas, mille ette olid pargitud autod vaid eestlaste numbrimärkidega. Sealsamas asus ka üks silt, kus oli peale kirjutatud "Eesti vabariik" ning alles siis jõudsid emotsioonid mulle kohale, et olen jõudmas koju ning poetasin ka mõned pisarad.

Lõpuks Tallinna jõudes võttis ema mind peale ning esimeste muutustena jäid mulle silma Statoilid, millest kõigist olid saanud Circle K-d ja Tuukri tee, mida ei olnud enam tema varasemal kujul. Muidu kõik oli täpselt samamoodi, nagu ka ennem.

                                                               Meie kojutooja buss

                                                      Kõik need eestlased,kes olid YES-il

                                                                          Kohal

Jäänud on mul veel rääkida vaid ühest viimasest teemast vahetusaasta kohta: taaskohanemine enda pärisriigis. Kui ma jõudsin Eestisse, olin ma väga ekstaasis kojujõudmise üle, oma perekonna ja sõprade nägemise üle. Mööda läks paar päeva, kui juba minu emotsioonid vaibusid ja tekkis see tavaline ja kodune tunne, mida ma ausalt öeldes Šveitsis taga igatsesin. Jah, minu vahetusaasta oli vägev ja ükski päev ei kordunud eelmisega, kuid iseloomult olen ma inimene, kes armastab rutiini ning just sellises keskkonnas meeldib mulle kõige rohkem elada. Aga šveitsilaadsed mugavustsoonist väljumised ei tee ka paha, muidugi!:)

Selle teemaga tõmban ma joone alla tänasele postitusele ja ühtlasi ka oma blogijakarjäärile, mis vältas poolteist aastat. Need on olnud minu jaoks väga õpetlikud ajad, sest ma pole kunagi kirjutanud tekste tuhandetele inimestele. Kui ma 2017. aasta jaanuaris alustasin, poleks ma elu sees osanud ette näha sellist publikumi ja kiidusõnu oma blogi aadressil nii lähedastelt kui ka võõrastelt inimestelt, järelikult tegin ma midagi õigesti. Ma tänan teid, kallid inimesed, kes te kõik jälgisite minu tegevusi ekraanilt nende 11 vapustava kuu jooksul ning ma loodan, et ma suutsin nii mõneski inimeses tekitada huvi minemast vahetusaastale. Te ei kahetse oma otsust!

Nüüd ootavad mind aga ees uued väljakutsed. Kõigepealt saab minust YFU vabatahtlik, siis on vaja lõpetada gümnaasium, minna ülikooli ja seejärel diplomaatiasse, kus mul on suur soov karjääri teha. Võib juhtuda, et kunagi pean ma blogi veel, kuid see on juba tuleviku otsustada. Ma tänan teid veel minu blogi lugemise eest ja ütlen teile viimast korda, nägemist!

Karel M. Sibold,

vahetusõpilane Šveitsis 2017/2018

Au revoir, Šveits!

Viimane päev Šveitsis



Kätte ongi juba jõudnud minu viimased tunnid Šveitsis, riik, millest ma veel poolteist aastat tagasi ei teadnud eriti midagi, kuid nüüdseks on minu hinge süüvinud. Homme, 25.juuni hommikul kell 7:05 lahkub minu rong Genfist Zürichi poole, kust ma lähen lennuki peale, millega sõidan YES seminarile Berliini. Tegelikult ei tohiks ma üldse täna blogi kirjutada, sest hetkel on kell kolm päeval ja ma pole veel kohvritki hakanud pakkima, aga andsin teile lubaduse, et kirjutan veel just enne ärasõitu ning seda lubadust on mul kavatsus ka hoida. Räägin oma enesetundest lahkumise osas. Tunded on vastastikused, minu elu siin on muutunud nii tavaliseks, et selline tunne on, nagu läheksin reisile Eestisse ja naasen nädala pärast tagasi. Ainuke vihje, mis viitab sellele, et ma ei tule siia enam sellisel kujul tagasi, on see, et viimasel ajal on mu vahetusema mind paljudele inimestele külla viinud, et saaksin "head aega" neile öelda. Ma olen nüüd "head aega" ütlemise meister, sest ma olen seda juba üle 50 korra harrastanud.
Kuigi ma ei taha väga klišeelikult kirjutada stiilis a la "Mul on selline tunne, nagu oleksin alles eile siia jõudnud..." siis pean ikkagi tunnistama, et aeg on lennanud erakordselt kiiresti ning ühtäkki on 24.aprillist juba 24.juuni saanud. Alles see ju oli, kui YFU mind siia tundmatusse lompi heitis ning nüüd, kui ma olen just ennast mõnusalt sisse elanud, tirivad nad mu siit lombist jõuga välja. Üsna provokatiivne organisatsioon, peaks mainima!:)
Teisest küljest vaadatuna on mul hea meel Eestisse naasmise üle loogiliste põhjuste nagu perekonna ja sõprade jällenägemise pärast. Kindlasti ka hindade pärast. Ainuüksi juunikuuga olen ma rohkem raha kulutanud, kui Eestis poole aastaga.

Vahetusaasta on imeline kogemus, aga sellel on põhjus, miks see kestab vaid aasta. 12 kuud on täpselt piisav, et vahetusõpilane elaks võõra maa kultuuri ja elukommetesse sisse, aga samas ei harjuks liiga nendega ära, et elu tavaliseks ja üksluiseks muutuks. Kindlasti on mul veel paljud peidetud kohad ja kombed Šveitsis avastamata ning seepärast on mul hea tulevikus veel tagasi tulla. Kunagi vist juba kirjutasin sellest, aga YFU ülesanne ei ole Eesti talupoisist teha Šveitsi pankurit, vaid avardada noorte maailmapilti erinevate riikide ja kultuuride suhtes. Tänu Šveitsis veedetud ajale olen tegelikult Eesti kohta tundma õppinud palju rohkem asju, kui ma ise seal elades tähele panin.

Mis mulle siis Šveitsist meelde ja südamesse jäi? Iga riik on unikaalne, aga Šveits on unikaalne paljudes valdkondades. Võib öelda, et Šveitsi territooriumil on 26 erinevat riiki oma kantonite arvu pärast, mis on kõik suveräänsed ja võtavad ise vastu kantonisiseseid otsuseid. Lisaks valitseb Šveitsis täielik otsedemokraatia ning rahval on sõna iga teema juures. Näiteks kuu aega tagasi toimus rahvahääletus Valais kantonis selle üle, kas võõrustada 2026. aasta olümpiamänge Sioni linnas või mitte. Enamus hääli läks "ei" kasuks ja olümpiamängud seal linnas ei toimu. Selline on jõud rahva sõnal Šveitsis. Poliitikast veel rääkides, siis Šveitsis vahetub president iga aasta tagant ning presidendi ametikohale saavad need 7 inimest, kes on Föderaalses volikogus(Conseil Federal). Siis, kui ühe jaoks saab presidendiks olemise aeg läbi, tuleb järjekorras asemele teine. Võib juhtuda, et eelmise aasta president Doris Leuthard saab 7 aasta pärast uuesti riigipeaks. Üsna segane süsteem, aga nagu näha, töötab kenasti selle riigi jaoks. Šveitslastest rääkides, siis kui keegi on vaadanud MM-il Šveitsi jalgpallimatše, on kindlasti tähele pannud, kui mitmekesine on nende koondis. Nende seas on umbes 5-6 šveitsisakslast, keda on Šveitsis kõige rohkem ning seejärel 2 albaanlast, 2 bosnialast, mõned veel Balkani riikidest, paar tükki aafrika juurtega, üks itaallane, üks portugallane ja üks hispaanlane. Paras rahvuste kompott! Sellist rahvust, nagu šveitslane, pole olemas. Šveitslaseks loetakse nii sakslasi, prantslasi, itaallasi, portugallasi, albaanlasi, türklasi, ühesõnaga kõiki, kellel on olemas Šveitsi kodakondsus.
Piisaks, kui mul oleks Šveitsi kodakondsus ja oleks ka minagi šveitslane.
Olgugi, et erinevaid inimesi on tänaval väga palju, on riik turvaline ja mina pole oma silmaga ühtki konflikti rahvuste vahel veel näinud. Samas kõrval asuvas Prantsusmaal on vägivallaaktid iganädalased.

Enamikele inimestele seostub Šveits Alpidega ning ma ei saa Šveitsist rääkides rääkimata jätta nendest kaunitest mägedest, mis paistavad alati silmapiirilt ükskõik kus kohas ma ka oleksin. Ausalt öeldes tekkis lõpuks väike tüdimus neist, sest nad ei jätnud mind rahule, nad olid alati mu silme ees olemas. Aga samas olen ma kindel, et Eestis, kui ma sellele armetule Munamäe künkale jälle satun, tekib võrdlusmomendi tõttu igatsus Šveitsi mägede üle. Mul on tegelikult üsna kahju Munamäe üle, sest igakord, kui ma olen pidanud vastama Eesti kõige kõrgema mäe küsimuse peale, olen ma vastuseks saanud naerupahvaka šveitslastelt.

Viimast korda saan ma blogis rääkida oma Šveitsi tegemistest. Viimane postitus oli 8.mail, ehk siis erinevaid teemasid on palju, millest rääkida, aga kahjuks pean ma täna tegema lühikese kokkuvõtte, sest kell on pool kuus õhtul ja ma pole ikka veel hakanud kohvrit pakkima. Tahaks veel õhtul sauna minna.
Niisiis alustan. Mai lõpus käisin lõpuks ära Zermattis, mis on Šveitsi põhiline vaatamisväärsus. Tegemist on ühe mägilinnaga, kus korteri üür maksab miljoneid ning mis on paksult täis aasia turiste. Minu ühe vahetusema onul on Zermatti lähedal mägimaja ja seal me veetsime terve nädalavahetuse. Mägimaja asukoht oli imeline, ühtki inimhinge polnud kilomeetrite raadiuses, ainult mägikitsed jooksid silmapiiril. Sellist elamust ei saa mitte miski üle lüüa!
Järgnevad pildid (seekord minu omad). Vabandan veidi halvema pildikvaliteedi eest.
                                     

                                                                     Meie mägimaja

                                         Vot niimoodi valmistatakse õiget juustu raclette´i

Kohe pärast Zermattit tuli meile külla mu ema. Enne vahetusaastat rääkis YFU, et perekonna küllatulek võib olla natuke piinlik, aga minu puhul see nii õnneks ei olnud. Vahetusemad ja pärisema said omavahel hästi läbi ning varsti tuleb mu vahetuspere ilmselt ka Eestisse külla.
Näitasin emale paljusid kenasid kohti Šveitsis ja veetsime ühe toreda nädalavahetuse.

                                                                       Lausanne

Samuti mai lõpus sain lõpuks näha oma silmadega üht kõrgetasemelist tenniseturniiri finaali, kus vastamisi läksid üks ungarlane ja sakslane. Ungarlane võitis 6:2 6:2, kuigi mäng kestis vaid tund aega, oli emotsioon ehe ja vägev koha pealt vaadates!

Juuni keskel toimus mul viimane YFU üritus PRO, mis valmistas vahetusõpilased ette vahetusriigist lahkumiseks ja kus kõik vahetusõpilased üle maailma said üksteisele "nägemist" öelda. Kahjuks mulle valmistas see kahepäevane seminar pettumuse, sest midagi uut ma nendes grupivestlustes teada ei saanud ja ka õhtune programm oleks võinud vähe sisukam olla. Põhimõtteliselt tehti karaoket, ainult, et keegi ei laulnud. Ainuke tore pool sellest seminarist oli see, et sain teiste vahetusõpilastega korralikult muliseda.

Koolist  ka natuke. Juunikuu jooksul pidin ma tegema eksameid, nagu kõik teised õpilased. Mul oli 6 erinevat eksamit ning kuigi hinded mul siin ei lugenud, üritasin ikka endast parimat anda kõikide tööde puhul ning direktori sõnul läks mul täitsa hästi, kuigi ta mulle töid veel tagasi anda ei saanud.
Kõige suurimaks ettevõtmiseks oli mul aga 14 leheküljeline ettekanne Eesti ajaloost aastast 1918 tänapäevani, mida ma kirjutasin kokku umbes 10 tundi ning mida ma esitasin 45 minutit oma ajalooklassile. Pärast ettekande lõppu olin ma esimest korda rahul oma prantsuse keele tasemega, sest tuletame meelde, augustis suutsin ma öelda paar lauset prantsuse keeles. See näitab, kui hästi suudab inimene ära õppida ühe keele, kui ta selles keskkonnas elab ja kui tal selle jaoks tahet on.  See on teine kuldne, positiivne põhjus vahetusaastale minemiseks, sest kohaliku keele äraõppimine on peaaegu garantii vahetusõpilase jaoks, kui ta on sellest huvitatud.

Juuni jooksul käisin veel Fribourgis tuttavatel külas ja paar päeva hiljem Baselis ühe YFU vabatahtlikust sõbraga. Veel mõned pildid Šveitsist:

                                                                           Basel

                                                                   Baseli loomaaed

Ja nii ongi minu Šveitsi seiklused läbi saamas, homme ootab mind ees veel viimane rongisõit Zürichisse ja seejärel lennusõit Berliini YES seminarile, mis oma nimevääriliselt on tõepoolest kõige oodatum ja pompöössem YFU üritus, kus saavad kokku kõik 500-600 Euroopast Euroopasse läinud vahetusõpilased + 100 vabatahtlikku. YES-i lõpp on 29. juunil ning seejärel istuvad kõik Eesti yfukad üheskoos bussi peale ja põrutavad Eesti poole, kuhu me jõuame pärast 30 tunnist loksumist 30.juuni õhtuks.
Ma tänan teid kõiki lugemast minu blogi, kuid annan teada, et tänase postitusega ei tõmba ma veel kriipsu alla oma blogijakarjäärile, vaid et alles on jäänud veel see üks ja pidulik lõpupostitus, mille ma avaldan augustikuus ning kus ma räägin YES-ist, kojujõudmisest ning Eestisse tagasisisseelamisest! Seniks aga sooja suve kõigile!

Karel

270 päeva 320-st Šveitsis oldud. Päris kaua juba!

Lutikad, yfukad ja mõningased mõtteterad.

Ma olen tagasi! Taaskord on mööda läinud palju aega viimasest postitusest ja selle kolme nädala graafikus püsimine hakkab vist lootusetuks muutuma, aga mis teha, eks seda ma ka kartsin.
Tänane blogi tuleb kahjuks ilma minu piltideta, sest üleeelmisel nädalal läks mu telefon katki ja pilte ma sealt kätte ei saa. Tegemist on minu jaoks väga valusa hoobiga, sest ma suutsin jäädvustada mõned päris erilised hetked, mis ma hea meelega oleks teiega jaganud, aga nüüd pean ma sellest mõttest suu puhtaks pühkima ja keskenduma kirjutamisele, et minu tänane postitus teile ikkagi huvitav oleks.

Kõigepealt minu tunnetest, vaadates kalendrit ja nähes, et käes on 8.mai ning vahetusaasta lõpuni on tühised 49 päeva, tekivad tunded, mida on raske fraseerida: Kas ma olen oma ülesanded vahetusaasta jooksul täitnud? Kas ma olen valmis lahkuma? Ma ei taha lahkuda! Või ikka tahan? Kas ma saan Šveitsi oma koduks nimetada? Kas ma seda head Šveitsi saiamääret Eestis saan osta? Või Lindti šokolaadi? Aa jess, varsti ei peagi enam 40 eurot Tallinn-Paide pikkuse vahemaa läbimiseks pileti peale maksma!
Kas ma olen Eestis unustatud mees? Mitu uut Rimi on Tallinnas tekkinud? Kas vanaema kartulisoust maitseb ikka hästi?

Kõik need küsimused ja veel teisedki on mu peas ringelnud juba mõnda aega ning aja lisandudes tekib neid juurdegi.

Lühidalt rääkides, siis mul läheb hästi. Kätte on jõudnud aeg, millest aasta tagasi ELO-l meile räägiti, et aprill-mai-juuni on tavaliselt vahetusõpilase kõige toredamad kuud ning nüüd maikuus olles võin ma sellega 100% nõustuda. Põhjuseid leida on väga lihtne: aprillikuuks on vahetusõpilane täielikult ära harjunud oma vahetusriigiga, keel on suus, sõprussidemeid palju rohkem sügiskuudega võrreldes ning oma koht on ka ilmafaktoril. Palju kergem on oma vahetusaastat nautida, kui õues on 26 kraadi sooja ja paistab päike (nagu terve aprilli teine pool ja mai algus Genfis), kui keset novembrikuud, mil õues on koguaeg hämar ja taevast sajab alla mingit jubedust.

Koolis läheb nii edukalt, nagu vahetusõpilasel võib minna. Kõikides tundides loomulikult ei ole võimalik olla parim, sest olgugi, et ma räägin vabalt prantsuse keelt, saan ma bioloogiatunnis aru ehk poolest, samas kui ajalootunnis olen ma klassi parimate seas. Pole eriti loogiline, aga samas on ka.
Naljakas lugu on inglise keelega. Alguses pidin ma osa võtma ka sellest tunnist, aga pärast paari nädalat sai õpetaja aru, et mu tase on ilmselgelt kõrgem ja ta ütles mulle, et ma ei pea rohkem tundides käima, ainult kontrolltööde jaoks pean ma ennast näitama. Nüüd, mais, olles mitte rääkinud seda keelt septembrikuust saadik, tunnen, et minu rääkimissujuvus selles keeles pole enam nii hea. Kuu tagasi käis meil külas üks ameerika tädi ning temaga rääkides tulid nii mõnedki prantsusekeelsed sõnakesed lausete vahele ja kui ma tahtsin talle midagi öelda, siis tuli pähe alati esimesena mõni prantsusekeelne termin. Aga pole mõtet muretseda, küll see tugev tase rääkides ka tagasi jõuab. Õppetükk: Kui tahate keeletaset parandada, käige tundides, isegi, kui tunnitase enda omast nõrgem on.

Kuna eelmisest postitusest on möödas omajagu aega, siis kahjuks ma enam kõiki vahepeal toimunut imehästi ei mäleta. Piltide puudus ei aita just kaasa, sest tavaliselt neid vaadates tuleb mul kõik meelde, aga praegu pean ma tuginema vaid oma ajule.


24.märtsil käisin Lyonis, Prantsusmaal. Huvitava faktina mainin kohe ära, et bussipilet sinna ja tagasi maksis 20 eurot, rongipilet aga oleks läinud maksma 100 eurot. Tavaline hinnavahe Šveitsis!
Lyonis kohtusin ühe Eesti vahetusõpilasega, kes on sinna läinud ASSE kaudu ning tema tegi mulle ühe väga toreda linnatuuri. Olime alguses kokkusaamisekohaks kokku leppinud Lyoni peaväljaku, aga alles Lyoni bussijaama kohale jõudes tuli mulle pähe, et minu 4G ja Googlemaps Prantsusmaal ei toimi ning mul pole õrna aimugi, kus kohas ma olen. Ega siis midagi, võtsin kasutusele vanapärasemad meetmed: otsisin linnakaarti, mida ei leidnud ning siis otsustasin lihtsalt jalutada suuremate majade suunas ning loota parimat, kuni ühtäkki avastasin ennast keset Bellecouri väljakut.
Lyon on väga ilus linn. Ma arvan, et üks ilusamaid, kus ma Prantsusmaal olen käinud. Tegemist on väga tähtsa linnaga croissantimaa ajaloos. Omades väga head asukohta riigis, on linn üks peamine kaubandussõlm ja -keskus Prantsusmaal ning samuti ka hariduskeskus.
Tuur ise oli üsna korralik, päeva lõpuks olime kõndinud ligi 25 kilomeetrit ja jalad surisesid lõpus juba üsna häälekalt. Järgneb fotogalerii kõikidest Lyoni tähtsaimatest kohtadest: P.S: pildid ei pärine absoluutselt mitte Googlest.









Järgmine blogi vääriv sündmus oli Bernis käik aprilli alguses, nimelt toimus ühe YFU vabatahtliku juures vabatahtlike filmiõhtu, kuhu minagi veidral kombel kutse sain. Õhtu teemaks oli Disney filmid, mis oli väike pettumus mulle alguses kohale jõudes, sest olin vaimu valmis seadnud Tarantino või Scorsese või mõne muu kuulsa režissööri klassikalisteks filmideks, aga tegelikult oli isegi täitsa huvitav, sest sain esimest korda vaadata üht maailmakuulsat multifilmi "Lõvikuningat".
Filmidest veelgi huvitavam oli vabatahtlikega suhtlemine, olgugi, et kohal oli palju erinevaid karaktereid, oli kohe aru saada, et tegemist on kunagiste vahetusõpilastega. Aura, mis nende ümber tiirleb, on lihtsalt nii arusaadav.
Järgneval päeval näitas minu tugiisik mulle Berni. Bern on Šveitsi mitteametlik pealinn ja föderaalne linn, ehk seal asub Šveitsi valitsus. Kuna õues oli väga soe, umbes 22 kraadi, siis käisin ka kohalikus jões ujumas ning ma ei olnud üldse ainukene, kes seda tegi.





Kuulus Einsteini pink. Originaalis oleks pildil olnud mina, nüüd aga peate
kahe india härrasmehega leppima.


16. aprillil põrutasin ma ühiskonnaõpetuse-majanduse klassiga 5 päevaks Strasbourgi koolireisile. Reis oli väga tore ja meeldejääv. Ilm soe. Huvitav seltskond. Põnevad sihtkohad. Kõik oli suurepärane, välja arvatud hotell, mis on läbi aegade halvim, kus ma kunagi olen viibinud. Isegi eelmise aasta mais Viiburis, Venemaal 1950. aastatel ehitatud hotellis peatudes, kus toit maitses, nagu oleks seda eelnevalt 3 nädalat kinnises kapis hoitud, kus ma lifti 10 minutiks kinni jäin ja kus laest sodi alla lendas, isegi see kogemus polnud võrdväärne selle Strasbourgi hotelliga.
Nimelt olid tubades lutikad (imekombel mitte minu toas) ning esimese öö pidi pool seltskonda all administratsiooni kõrval diivanitel veetma. Järgmisel hommikul aru pärides keeldus hotellipersonal süüd enda peale võtma, vaid hoopis süüdistas kooli lutikate kaasatoomises. Hiljem Tripadvisorist hotelli hinnaguid vaadates selgus aga, et lutikad ja mutikad on vana lugu selles kohas, jutukesi sellest oli juba aastast 2015! Lõpuks pinge all lubati siiski õpilastel tubasid vahetada. Lugu ei lõppe aga siin, päev hiljem saabusid hotelli uued ohvrid, kes paigutati täpselt samadesse tubadesse, kus olid olnud need sitikad. See ajas muidugi harja punaseks inimeste õiguse tunni õpetajal härra DeChambrieril, kes seejärel tunde administratsioonis personaliga vaidles koos oma õpetajatebandega. Loo kulminatsioon jõudis kohale siis, kui üks tädike DeChambrieri jobuks nimetas ning mille peale õpetajad kohvrid kokku pakkisid ja hotelli vahetasid, võttes kaasa ka umbes 10 õpilast, jättes umbes 40 õpilast omapäi sellesse neetud hotelli, muidugi suutsid viimasel ööl paar poissi pahandustega hakkama saada ja hotelli turvamees oli sunnitud neid seejärel 10 minutit taga ajama, aga see pole lugu, millest on mõtet väga rääkida.
Peale lutikate ja personali olid hotelli probleemideks ka söök, mis oli iga kord peaaegu sama ja WIFI, mis ei töötanud mitte kunagi. Ehk siis, kui te satute Strasbourgi, ärge peatuge Ciaruse hotellis. Nii palju siis hotellist. Räägin ka natuke Strasbourgist ja seal olevatest vaatamisväärsustest.

Strasbourg on linn Prantsusmaal, mida on jaganud Prantsusmaa ja Saksamaa omavahel läbi ajaloo. Pärast linna vabastamist natside käest on alati kuulunud Prantsusmaale. Nii, nagu Genfis, asuvad Strasbourgis paljud väga tähtsate organisatsioonide peakorterid, nagu näiteks Euroopa parlament ja Euroopa nõukogu, mida me ka külastasime. Strasbourgil on väga ilus vanalinn, kuigi kerjajaid oli jubedalt palju. Lisaks on linna lähedal natside rajatud Struthofi koonduslaager,(ainus koonduslaager Prantsusmaa pinnal) mis oma loomult oli sunnitöölaager, mitte hävitamislaager, ehk siis inimesi tapeti töö läbi, mitte gaasikambri või mõne muu tapmisviisi läbi.
Minule, kui ajaloohullule, oli see külastus reisi tipphetk, kuigi ka Euroopa parlamendis käiguga jäin väga rahule.

Tagasi kooli jõudes hakkasin tööle oma ajalootunni presentatsiooniga Eesti ajaloost, mille pean ette kandma homme. Mulle meeldib enda elu vahepeal raskeks teha, seega palusingi õpetajalt luba teha üks korralik 30-minutiline ettekanne Eesti ajaloost, alustades aastast 1918 ja lõpetades aastas 2018 (selle ajavahemiku põhjuse võite ise ära aimata). Mul on tunne, et ma olen teinud rohkem, kui ma oleks pidanud, sest hetkel saaksin ma kirjutatud materjaliga poolteist tundi veeta, ehk siis midagi peab kahjuks välja jätma. Lisaks on mind ees ootamas natuke lühemad ettekanded(20-minutilised) Eestist prantsuse keele tunnis ja geograafias, esimeses räägin Eesti kultuurist ja teises selle riigi demograafiast ja pinnamaastikust. Ees on ootamas tihedad tööpäevad!

Kuid lõpp kostab, hetkel on jäänud veel kolm nädalat kooli ning paar eksamit ja siis võin ametlikult teenitud suvepuhkusele minna, millest 3 nädalat on Šveitsis. Puhkuse ajal on plaanis inimesi külastada ja veel Baseli ja Zermattiga tutvuda. Eelmise nädala reedel sain juba kätte reisiinfo Berliini YFU YES seminarile, mis on vahetusaasta kõige grandioossem ja oodatuim üritus, millest kirjutan kindlasti Eestisse tagasi jõudes. Tänane sissekanne ei jää aga kindlasti mitte minu viimaseks sissekandeks Šveitsist, kavas on teha veel vähemalt 1 blogipostitus enne äralendu, juunikuus. Järgmisel korral saan kindlasti lisada ka oma pildid, vabandused veelkord. Jääge uue korra lainele!

Seniks aga kõike kaunist!
Karel

Muutused, vaheaja teod ning Šveitsist

Elu on ikka põnev siin, igas mõttes.


Oli see vast eelmine nädal, kui mulle pähe turgatas, et ma pole oma blogi täiendanud juba kuu aega.
Olen olnud terve veebruarikuu pidevas liikumises ja haaratud erinevatest situatsioonidest, et blogi kirjutamine oli küll viimane asi, mille peale mõtlesin. Ausalt öeldes on see alles täna, kui saan lõpuks puhkuse sellest kõigest ümbritsevast võtta ja panna kirja mõned mõtted, mis minu peas juba pikalt on ringlenud. Kahjuks pole kõik need situatsioonid just kõige positiivsemad.

Negatiivne pool:(

Nagu ma kunagi kirjutasin, elan ma ühes väga erilises peres, kus on kaks vahetusema ja kaks vahetusisa. Siiski mitte ühe katuse all, vahetusemad ja -isad elavad eraldi, isegi riigipiir jääb nende kodude vahele. Enamiku ajast olen ma elanud oma vahetusemade majas Genfis, Šveitsis. Kuid igal teisel nädalavahetusel olen ma läinud Prantsusmaale vahetusisade juurde nädalavahetuseks.
See aeg on nüüd läbi. Veebruari keskel otsustasin omavoliliselt pärast pikka kaalutlemist nende juurest lahkuda, sest lihtsalt ei suutnud enam seda olukorda kannatada.
Neil oli juba algusest peale mingi kindel pilt vahetusõpilasest, mis ei vastanud minu iseloomule. Nende arvates pidi vahetusõpilane olema selline, kes järgib kõiki neid sadu reegleid, mis seal majas olid, kinnisilmi ja küsimusi esitamata. Mina ei suutnud kahjuks selline vahetusõpilane olla. Enamikud olukorrad tekkisid kogemata. Iga väiksemgi viga või kõige pisikesemad detailid viisid suurte konfliktideni, mis lõhkusid meie niigi haprat läbisaamist punktini, kus mingit kommunikatsiooni meie vahel enam ei toimunud. Nende silmis pidin ma olema laitmatu ja ma ei peida, et oleksin suutnud mõndasid situatsioone vältida, aga ma leian, et see on normaalne, sest keegi ei saa olla veatu. Inimene teeb vea, võtab õppust ja teeb järgmine kord paremini, see kelle vastu viga tehti, annab andeks ja elu läheb rahulikult edasi. Minu puhul aga oli nii: tegin vea, võtsin õppust ja tegin paremini, aga paremuse poole ei läinud midagi. Tugeva suhte aluseks on vastastikune empaatiavõime, kahjuks jäi seda meie vahel väga väheks.
Ma ootasin oma vahetusisadelt tuge, lõbusaid jutuajamisi laua taga, ühistegevusi, elu nagu tavalises peres, kus igaühel on omad kohustused ja õigused. Mis ma aga sain, oli diktatuur, kus vahetusisad olid türannid ning mina lihtkodanik, kes pidi kuuletuma igale sõnale ning kellel polnud sõnavabadust ning erilisi õiguseid. Iga väiksem kõrvalekalle diktaatidest viis nende väheste õiguste kahanemiseni ja olukorra halvenemiseni.
Üritasin neile mitu korda kurta oma muresid, kuid tulutult. Tavaliselt väljusin ma vestlusest lollimana, kui ma seda olin alustanud. Mingit tuge või arusaamist loota oli mõttetu.
Novembrist saadik hoidsin ma oma nina nii madalal kui võimalik ja lootsin, et ehk läheb olukord paremaks, aga tutkit. Kahju oli juba tehtud ja olukorda parandada polnud enam võimalik. Viimaseks õlekõrreks jäi veebruari keskel aset leidnud "intsident", kus unustasin kogemata päeva jooksul juba teist korda vetsuukse praokile ning vahetusisa sõimas mu kallal 7 minutit, nagu ma oleksin maja põlema pannud. Pärast seda mulle aitas, tahtsin pühkida selle tolmu oma jalgade alt. Teatasin oma vahetusemale oma otsusest ning olin valmis halvimaks, sest lahkumine vahetusisade juurest tähendab ka osalist lahkumist vahetusperekonnast.
Olukord oli väga delikaatne, risk perevahetusele oli väga suur ja siinkohal võlgnen ma suure tänu oma vahetusemadele, kes mul kõige kiuste lubasid nende juures need Prantsusmaa nädalavahetused veeta, olgugi, et neile mu lahkumisotsus ei meeldinud. Väga tobe oleks olnud lahkuda perekonnast, kus kõik läheb hästi. Kokkuvõtteks ütleksin seda, et ilmselt on üks nädalavahetus iga kahe nädala tagant liiga lühike aeg, et vahetusisa ja-õpilase vahel tekiks üksteisevaheline mõistmine ja side ning et maailmas on inimesi, kes ühes ruumis ei suuda lihtsalt koos olla.

Nüüd, kus kõigest sellest on möödas terve nädal, tunnen tohutut kergendust ja rõõmu, et asi nii rahumeelselt lahenes. Isegi YFU esindajate abi polnud vaja probleemi lahendamisel.
Mis ei tapa, teeb tugevamaks! Tunnen nüüd tugevamat sidet minu ja vahetusperekonna vahel ja olen saanud võimaluse alustada vahetusaastat puhtalt lehelt. See ei tähenda, et minu elu siiamaani on olnud üks häda ja viletsus. Absoluutselt mitte. Toredaid hetki on olnud ikka palju rohkem ja edukaks võin oma vahetusaastat juba praegu nimetada. Vahe on selles, et nüüd pole enam minu teel ühtegi takistust ja saan rahulikult oma vahetusaasta viimast 4 kuud nautida.

P.S. Täpsemad detailid otsustasin avaldamata jätta, sest ma ei taha väga oma eraelu kõigiga jagada, kes aga tahab väga teada, olen nõus teile kunagi rääkima.


Positiivne pool:)


2 nädalat tagasi oli siin suusavaheaeg, mille ajal kõik šveitslased sõidavad, üllatus-üllatus, mägedesse suusatama, nii ka minagi, kuigi mitte suusatama. Pole ma selle ala fänn kunagi olnud, suusalaager jaanuaris oli tore, aga pigem seltskonna pärast, minu jaoks suusatamine oli teisejärguline. Igatahes kaasa oma vahetusperekonnaga läksin ikkagi. Neil on ühes mägikülas nimega Les Diablerets talvila (nagu suvila, ainult seal ollakse talvel) ja seal me veetsime terve nädala. Talvila nimi oli Matrjoška, sest minu vahetustädile meeldib väga Venemaa. Majake oli täis erinevaid värve matrjoškasid ja oli väga hubaselt sisustatud. Peaaegu igal õhtul vaatasime vanu prantsuse filme ja tore tunne oli toimuvast aru saada. Mulle tuli meelde oktoobrikuu, kui ma vaatasin esimest korda prantsuse filmi ja mille ajal minusse korralik frustratsioon sisse imbus, sest väga raske oli sõnu üksteisest eraldada, kuna prantslased räägivad väga tihti, nagu jookseksid nad rongi peale. Öeldakse, et šveitslased räägivad palju aeglasemalt prantsuse keelt kui prantslased.
See nädal oli väga vajalik mulle, sest sain kõigest eelnevast ennast välja puhata ja mis koht on veel parem koht puhkamiseks, kui mitte lumine Šveits? Üle pika aja sain jälle kelgutada, aga kelgutamine Šveitsis on hoopis teistsugune kui Eestis. Nimelt, kui Eestis kuulub kelgutamise traditsioonide sekka ka mäest üles ronimine pärast allavihisemist ning allasõit ise tavaliselt üle 10 sekundi ei kesta, siis siin pidime esiteks maksma 20 franki kelgurendi eest ning seejärel tõusma tõstukiga kõrgele mägedesse, kust rada algas. Ma ei ole kunagi 45 minutit järjest kelguga sõitnud, see kogemus oli väga meeldejääv. Veel meeldejäävamaks tegi sõidu see, et kelku polnud kaugeltki lihtne juhtida, sest rooli ei olnud ning rada oli nagu Tallinna teed, auke täis, millest läbi sõites sain iga kord korraliku mütsu tagumikku. Pööramiseks pidin kasutama jalgu, vasakule pööramiseks pidin raskust hoidma paremal jalal ja vastupidi. Kõik läks väga ladusalt ja nautisin sõitu kiirusega 35 km/h, kuni järsku seinale lähedale jõudes panin raskuse vale jala peale, mis mind barjäärile veelgi lähemale viis, oma viga märgates, olles paari millimeetri kaugusel vastu seina sõitmisest, panin kogu raskuse oma paremale jalale ja suutsin kokkupõrget vältida, kahjuks aga ei suutnud ma kokkupõrget vältida eesoleva naiskelgutajaga, kellele ma suurel kiirusel otsa sõitsin. Terves selles seinadraamas ei pannud ma tähelegi seda naist. Õnneks midagi tõsist ei juhtunud ning pärast mõningasi vabandusi asusin jälle teele. Ülejäänu möödus ilma vahejuhtumiteta.
Ühel päeval läksin vahetusperega Scex Rouge-i 3000 meetri kõrgusel ning minule avanenud vaatepilt ületas isegi suusalaagris kogetu: pilvitu taevas, piiritu vaate kirjeldamiseks ei oska omadussõnu leida, "imepärane" jääb natuke lahjaks omadussõnana. Mis ma siin ikka patran, lasen piltidel enda eest kõneleda.

                                                  Pilt tehtud talvila(mägimaja) ukse juurest

                                                                        Scex Rouge

                                                           Veidi eneseimetlemist ka

Meie püstitatud plaan mägedes oli see, et samal ajal, kui nemad suusatavad, jalutan mina ühe söögikohani, mis asus 45 minuti tee kaugusel. Üks mõnus lihtne jalutuskäik, mõtlesin ma, sest tee sinna pidi olema üsna lame. Tol hetkel ei osanud ma veel arvatagi, et mind oli ees ootamas elu kõige rängem matk. Esimesed 10 minutit möödusid plaanipäraselt, kuniks tee hargnes kaheks, üks läks veidi paremale, teine veidi vasakule. Inspekteerisin teid pikalt ja otsustasin vasakule mineva tee kasuks, kuna seal oli rohkem inimesi. 5 minutit olin ma kõndinud ning ei pidanud üldsegi veidraks, et minu ümber vaid suusatajad on ning mitte ühtegi kaasjalutajat. Kahtlustama hakkasin siis, kui ees korralik langus paistis, kuid ikkagi otsustasin ma seda teed jätkata, lootes, et äkki viib ka see teerada söögikohani. Nagu öeldakse, kõik teed viivad Rooma. Poole laskumise ajal teadsin juba, et minu sihtpunkt selle alla ei käi. Olin otsustanud vale raja kahjuks. Õige tee oleks olnud see, kus polnud ühtegi inimest.
Tol hetkel olin ma ainuke inimene nende kõikide suusatajate seas ja tundsin ennast vähe opakana nende keskel. Olles laskunud sellest kõrgest mäest, otsustasin nõu küsida, kuidas jõuda restorani.
Sisemuses lootsin, et ehk keegi tuleb mulle järgi, aga vastuseks sain selle, mida ma ka ennustasin. Pidin üles tagasi ronima ja oi kui meeliülendav see oli! Mägi oli väga järsk ja tõus kestis 50 minutit, veelgi ebameeldivaks tegi asjaolu miinus 17 kraadi ja lõikav tuul.
Väga palju mõtteid mu peast läbi ei käinud, sest olin täiesti keskendunud ülesande läbimisele. Mäletan vaid, kuidas kõrval suusatajad tõstukiga rahulikult tõusid, mind jõllitades. Mina ei saanud kahjuks tõstuki abi kasutada, sest mul polnud suuski. Vahepeal nägin õhus lennukit ja lootsin, et ehk on see saadetud mulle, aga ei. Lõpuks kohale jõudes tundsin sees kergendust. Rahulikust pühapäevasest jalutuskäigust pargis oli saanud karm mägironimine. 45 minuti asemel võttis mul kohalejõudmine aega poolteist tundi. Hiljem restoranis otsustas mu vahetusema mind oma pingutuse eest premeerida kokaga. Vist oli isegi väärt seda!

                                                                           Tõus

                                           Väga uhke tunne oli, kui lõpuks kohale jõudsin. 

                                                   Tagasi minnes juhtusin õige tee valima

Järgneval päeval sadas vihma, seega läksime mägede asemel hoopis Gstaadi linna avastama. Esimest korda sain näha tõeliselt rikast Šveitsi. Gstaad on tuntud kohana, kus on elanud ja kus elavad väga kuulsad inimesed, nagu nt Roger Moore(James Bond aastatel 1973-1985) ja Vormel-1 boss Bernie Ecclestone. Järgnevad pildid linnast:

Gstaad oli täis üsna koomilisi momente: keset jalutuskäiku ilmus äkitselt silmapiirilt tumemust mersu Louis Vuittoni kaupluse ette, kust väljusid üks daam ning tema kaks abilist, kellest üks hoidis vihmavarju tema kohal ning teine viit ostukotti poest ostetud kraamiga. Muidugi oli tal olemas ka uksemees, kes tema jaoks autoukse avas.
Väga huvitav oli näha seda, kuidas kõik kallid poeketid olid puumajades ning neid oli lõputu hulk. Siin väike galerii mõnest neist:

Hiljem, linnast lahkudes nägime vastassuunas ühte pirakat lehma, kes liikluse sellel suunal täielikult seiskas, lehma taga ootasid järjekorras sellised autod, nagu Lamborghini, Mercedes, Audi, Porsche, teine Porsche, BMW ja veel üks kallis auto. Sellest kõigest õppisin ma seda, et ükskõik kui rikas üks inimene ka ei ole, looduse vastu ei saa ta ikkagi!

Olen lugenud sadu teisi blogisid ja igas neist on olnud postitus, kus on kirjutatud vahetusriigi ja Eesti kommete erinevusest. Olen olnud Šveitsis juba 7 kuud ning arvan, et ma võin lõpuks sellest ka ise kirjutada:

Mõned laused Šveitsi kommetest ja elust üldse.


Sai. Sai. Sai ja veelkord, sai. Sai on iga hommikusöögi lahutamatu osa ja ma ei ole vist oma elu jooksul kunagi nii palju saia söönud kui siin Šveitsis. Alati ostetakse viilutamata saia.

Kui jutt juba saiast käis, siis peab ka juustust rääkima. Minu kodu külmkapp on alati kümneid sorte juustusid täis ning Šveitsis süüakse üldiselt õhtusöögiks kõrvitsasuppi ja saia juustuga.

Šokolaad. Kõik teavad, et Šveits on üks maailma parimaid šokolaaditootjaid ning absoluutselt igas majas, kus ma olen käinud, on olnud eraldi nurk või suisa tuba šokolaadivaru jaoks. Kolm tuntuimat šokolaadimarki on Lindt, Frey ja Cailler. Mina olen rohkem Lindti mees, aga minu lemmikšokolaad Šveitsis on 50sendine säästušokolaad, mis minu vahetusemale üldse meeltmööda ei ole, sest tema arvates on tegemist täieliku keemiaga, mis on kindlasti ka natuke tõsi. Mingi vahe peab sama suurtel šokolaadidel olema, et säästu maksab 50 senti ning Lindti oma 2.20.

Riigisiseseks liikumiseks on ühistranspordivahendiks rong. Ma ei tea isegi, kas siin bussid eksisteerivad näiteks Genfi ja Zürichi vahel? Rongisüsteem on uskumatult efektiivne ning ühendatud kõikide Šveitsi nurkadega, piletikontrolör rongis aga pileteid ei müü, ehk pileti peab enne rongi sisenemist ära ostma. Huvitaval kombel on iga suurema rongijaama kõrval Mcdonalds, ma ei imesta, kui nende kahe vahel mingi leping on.

Kuigi linnade vahel bussiühendust ei toimu, siis linnade sees on bussid ikkagi nähtavad. Nagu kunagi mainisin, siis kooli sõidan ma bussiga, kuid eelmine nädal tuli ühe ööga äkitselt 20 cm lund maha, mis tekitas linnas korraliku kaose. Kaos meenutas üsna palju Ameerikat, kus isegi väikse hulga lume puhul suletakse koolid ning inimesed ostavad supermarketid tühjaks. Siin tühje lette näha ei olnud ning isegi kool oli lahti, aga transpordiga oli küll veidi pahasti. Hommikul kooli minnes minu bussi ei tulnud ning kooliminek võttis tavapärase 15 minuti asemel 45 minutit, sest ma pidin sinna jalutama.
Kool oli pooltühi, sest paljud hilinesid nagu minagi. Hiljem koju minnes ei olnud jätkuvalt näha minu bussi, seega pidin improviseerima ning tegema erinevate trammide ja bussidega korraliku ringi linnale, et lõpuks koju jõuda. Õnneks see lumi sulas üsna ruttu ära!

Koolitunnid on väga viisakad, ma ei ole veel ühtegi inimest kohanud, kes oleks tundi seganud. Mis mind rõõmustab on see, et enamik inimesi tahab õppida ja koolis käia. Võib-olla on siin oma roll ka õpetajatel, kes on kõik väga sõbralikud. Näiteks geograafiaõpetaja härra Niang küsib minult tihti, kuidas mul läheb ja alati surub mul kätt. Direktoriga käin ma näiteks tennist mängimas. Küll aga peab ka ise viisakas nende vastu olema, sinatamist tunnis õpetaja ja õpilase vahel ei ole. Kui tund on lõppenud, siis võib sinatada aga küll, kui side õpilase ja õpetaja vahel piisavalt hea on.

Hinded on natuke teistsugused kui Eestis. Halvim hinne on 1,5 ja parim hinne 6. Positiivsed hinded algavad 4-st. Olen Eestis kuulnud tihti sellist lauset õpetajatelt: "Ma annaksin sulle 6, kui see oleks võimalik". Siin on see võimalik.

Minu koolis, Voltaire Kolledžis on neli klassi, ehk siis nagu Eestis 9-12.klass. Mul on tunnid kõikide klassidega ning seega on mul võimalus tunda väga paljusid erinevaid inimesi. 1.klassis on paljud õpilased mässumeelsete riietega, nagu aukudega püksid, tagid erinevate rock ja punkbändide nimedega (1.klassis on huvitav näha seda, et paljude hinged kuuluvad 80.aastatesse, sest mitmed õpilased kannavad riideid Guns n´Rosesi, Motörheadi, Ramonesi ja Aerosmithi nimedega. Kogu selle värvikirevuse keskel paistan mina oma viisakate ja neutraalsete toonidega päris hästi silma. Mis mind selle klassi juures häirib on see, et paljud inimesed suitsetavad ainult sellepärast, et lahe välja paista. Klassi sisse astudes tervitab mind alati "mõnus" suitsuhais, mis pole eriti meeldiv, eriti silmas pidades, et enamik õpilasi esimeses klassis on viieteistaastased.

Teises klassis on 80.aastate hard rock asendunud tänapäevase prantsuskeelse räpiga, mida kõik seal kuulavad. Kõige rohkem inimesi tunnen ma just teisest klassist. Omavahel tervitatakse üksteist mitte tavalise kätepigistusega, vaid mingisuguse imeliku käteplaksuga. Nimelt lähevad alguses käed kokku ja siis rusikad.(kahemõtteline lause, aga tõesti ainus viis, kuidas seda protsessi seletada). Mis olukorra keeruliseks teeb on see, et paljud inimesed kasutavad teistsuguseid kombinatsioone ja iga kord, kui ma seda tüütut komplitseeritud tervitust teen, pean ma mõtlema, mida ta mu kätega teha tahab. Praegu mõeldes, siis põsemusid, mis alguses mulle keerukad tundusid, on käkitegu võrreldes koolitervitustega.

Neljas klass on vanuse poolest kõige küpsem ning sealt klassist on mul kõige rohkem sõpru.

Keset koolipäeva on tavaliselt pooleteisttunnine paus, mille ajal lähevad õpilased(sh mina) koju sööma. Kes elavad kaugemal, söövad koolis. Nagu Ameerikas, siis ka minu koolis on väga palju söögilaudu kohviku ümber, mille ümber kogunevad inimesed lühemate pauside ajal vestlema.

Töid järgi ei tehta, kui saad halva hinde, siis tavaliselt see nii ka jääb. Väga palju on õpilasi, kes jätavad õpingud pooleli raskuste pärast ja lähevad mujale. Istuma jäämine ei ole nii suur häbi siin.

Peaaegu kõik tunnid kestavad 90 minutit 5 minutilise pausiga poolajal. Paljudes klassides on üks kummaline masin, mille peale õpetajad panevad kile ja seejärel kirjutavad markeriga selle peale, samal ajal projektor kuvab kirjutatu seina peale. Paljud kirjutavad muidugi tahvlile ka. Elektroonika mõttes on Eesti koolid etemad.

Väga tihti on tunnid vabastatud, sest õpetajat ei ole ning vahetusõpetajaid ei kasutata. Igal korrusel on suur ekraan, kuhu on kuvatud kõik vabastatud tunnid ning naljakas on vaadata, kuidas iga õpilane uksest sisenedes esimese asjana vaatab seda ekraani lootusega, et ehk on tema tund vabastatud. Minul jääb iga nädal ära vähemalt üks koolitund.

Peaaegu mitte keegi ei jää koolitundi hiljaks, kuid samas ei tule keegi ka liiga vara kohale. See käib muidugi ka teiste šveitslaste kohta.

Minu vahetusperekonnas on kombeks pärast põhirooga süüa puuvilja, kuid minu vahetusema kasutab selle kohta sõna "dessert". Alguses ma arvasin, et ta norib minu kallal, sest mulle meeldivad magusad asjad ja kui ma kuulen sõna "dessert", siis mu silme ette tulevad koogid, kommid ja jäätised jms. Niisiis iga kord, kui mu vahetusema palub mul desserti võtta, siis ta tegelikult ei mõtle neid magusaid tooteid, vaid banaani, õunu jms.

Saksa keelt kõnelevad šveitslased ja prantsuse keelt kõnelevad šveitslased erinevad üksteisest mingil määral. Sakslased on üldiselt vaiksemad ja prantslased häälekamad. Jaanuari alguses veetsin ma paar ööd Zürichi lähedal ühes šveitsisaksa peres ja mulle väga meeldis see aeg, sest nad said väga hästi mu huumorisoonest aru. Prantslastega nalja visates pean ma oma peidetud huumorit ja sarkasmitaset korralikult alandama, sest siin sellest väga hästi aru ei saada. Hoolimata sellest olen ma õnnelik, et ma elan Šveitsi prantsuskeelses osas, sest inimesed on ekstravertsemad kui mujal Šveitsis. Tegemist minu subjektiivse hinnanguga.

Televisioonikanaleid me koos eriti ei vaata. Enamik ajast mängib telekas Netflix, mis on tasuline teenus, kust saab vaadata filme ja sarju. Suure Tarantino fännina olen ma koos perekonnaga ära vaadanud peaaegu kõik tema filmid. Minu vahetuspere viskab mu üle pidevalt nalja, et mind huvitavad ainult kas Tarantino või maffiafilmid, mis ei vasta täielikult tõele, kuid mis ei ole sugugi mitte ka vale.

Kanalitest vaatan ainult RTS Deux-d, sest see näitab Federeri mänge.

Väga populaarsed spordialad Šveitsis on jalgpall, tennis, tchoukball ja rugbi. Ilmselt pole mitte keegi kuulnud varem tchoukballist, tegemist on Šveitsis loodud spordialaga, mis sarnaneb natuke käsipallile, kuid ainult 4 korda segasemate reeglitega.

Kummalisel põhjusel arvavad paljud šveitslased, et Eestis räägitakse inglise keelt. Ma olen üsna üllatunud, et peaaegu mitte keegi pole küsinud, et kas me räägime Eestis vene keelt. Küll aga on küsitud palju seda, et kas eesti keel sarnaneb vene keelele. Samuti oli üllatus mulle, et paljud šveitslased on kursis, kui edukas on Eesti tehnoloogiamaailmas ja isegi teatakse, et Skype on Eestis loodud.
Paar päeva tagasi lugesin Le Temps ajalehest artiklit ühest šveitslasest, kes jättis oma mugava, kuid piiratud võimalustega töö Šveitsi pangas, et hakata e-eestlaseks ning rajada firma Eestisse, et tegeleda vabaturumajandusega. Ise kirjeldas ta kogemust, nagu oleks ta lõvi, kes jookseb vabalt savannis.

Hetkel rohkem pähe ei tule, kui kunagi midagi meenub, siis lisan võib-olla järgmistesse postitustesse.

Sellise tooniga hakkan vaikselt otsi kokku tõmbama selle postitusega, mille avaldamine võttis seekord palju rohkem aega, kui ma oleks tahtnud. Üritan järgmise kirjutise postitada varem, kui pooleteise kuu pärast! Head kevade algust kõigile! (PS: Eile oli Genfis 15 kraadi ja päike)

Comme toujours, a bientot!


Merci pour tous les francais, qui suivent mon blog constamment et qui font l´effort d´interpreter l´Estonien au francais sur Google Traducteur. Je sais bien, que ce processus est difficile, car on connait tous Monsieur Traducteur :D Peut-etre en avenir je vais vous ecrire un blog juste en francais, mais on verra, Je ne vais pas vous donner les promesses, que je ne peux pas tenir.
(Desolee, je sais pas, comment mettre les accents sur mon ordinateur)